Pealesunnitud mitmevõistlus politseiga

Esimene kohtupäev jõudis õhtusse ja süüdistatavad viiakse tagasi kinnipidamisasutusse. Politseiautole lehvitab järele süüdistatavate ema, sest laps jääb emale ikka lapseks - kohtu all või mitte. Foto: Marianne Loorents

Esmaspäeva hommikul sundis mind lõplikult virguma ajalehe fotograafi Marianne Loorentsi ärev telefonikõne, et Rakvere kohtumaja hoovis on väravatele tahvlid ette pandud.

Nädal aega varem hoolikalt kavandatud operatsioon Tamsalu koletu mõrva osaliste pildistamiseks oli ohus.

Et mitte seadusesilma liiga teraseks ajada, käisime Mariannega nädal enne Tamsalu mõrvaprotsessi kohtumaja juures uurimas, kuidas oleks võimalik süüdistatavaid pildistada. Siis paistis, et saame hoovis oleva aia võrede vahelt vajalikud klõpsud tehtud. Küll aga tuli tõdeda, et aega on pildistamiseks vähe, sest politseibussi peatumiskoha ja kohtumaja ukse vahele jääb kõigest kuus-seitse meetrit.

Kohusetundlik Marianne oli esmaspäeval enne kukke ja koitu juba kohal ning uuris, milliseid vaatluspunkte pakub kohtumaja vastas olev elumaja. Siis ta need tahvlid avastaski.

Teel kohtumajja küpses peas mõte, et kui hoovi pääseb, siis peaks ligemale kahe meetri pikkuse reporteri kukil olev kleenuke naisterahvas küündima üle aia pildistama. Sündmuskoha vaatlusel leidis hüpotees kinnitust.

Läheduses oleva autokooli välisukse najal proovisime kukile ronimist. Raske treeningutel, kerge lahingus. Ja nii oligi. Selgus, et selja tagant on Mariannel raske kukile ronida, küll aga õnnestuks see eestpoolt. Soovisin veel treenida, kuid fotograaf viitas lähiümbruses vilksatavatele uudishimulikele silmapaaridele ja kinnitas, et saab strateegiliselt tähtsa manöövriga kiiresti hakkama.

Esimesena silmasime kohtumajja tulevat vanemprokuröri Sirje Merilot, kes oli juhtinud ka kohtueelset uurimist. Toimikupakk oli sedavõrd raske, et seda pidi üks mees kohtumajja tarima.

Marianne näitas vanemprokurörile tahvlitega kaetud aeda, mis riikliku süüdistaja meele rõõmsaks tegi, ja tunnustus politseinike aadressil oli kiire tulema.

Mõistagi ei hakanud me oma plaanidest prokurörile rääkima. Pigem vastupidi: nukral ilmel tunnistasime, et tuju on kogu päevaks rikutud.

Peagi vuras kohale politseikonvoi buss ja tagurdas kohtumaja hoovi. Plekitahvlite taha kaduvate mundrikandjate nägudelt paistis peegelduvat rahulolu, et meedia eest varjule saadi.

Aga võta näpust. Vaevalt olid väravad sulgunud, kui olime Mariannega aia juures, ja tal oli olnud õigus – kukile ronimisega sai ta kiiresti hakkama. Peagi kostsid fotoaparaadi järjestikused klõpsatused, mis kõlasid kui mahe muusika.

Politseibuss vuras õrnemast soost süüdistatava järele. Marianne aga rääkis, et politseinikud olid olnud üllatunud ja segaduses, nähes teda kõrge tara tagant kerkimas.

Pidasime plaani, et järgnevaks varjume kohtu kantseleisse ja hüppame välja, kui väravad on taas politseibussi järel sulgunud. Siis aga turgatas mulle pähe mõte, et konvoi võib meie vältimiseks süüdistatava eesuksest kohtumajja viia. Jooksin tänavale ja samas nägin ka politseibussi tulemas. Teiselt poolt lähenes patrullauto.

“Tulite meid blokeerima,” ühmasin mundrikandjatele, samal ajal tundes tuju vabalangemise kiirusel kukkuvat. Vastuseks sain mõistvad näod, mis aga kiiresti kurjaks muutusid.

Rambo päikeseprillidega korrakaitsja kamandas Marianne kohtuhoovist välja. Tänaval olles keelas ta ka pildistamise. Leppisin, et patrullpolitseinikul pole vormimütsi peas, kuid sellist seadusrikkumist enam välja kannatada ei saanud. Selgitasin, et tänav on avalik koht ja siin võib pildistada. Seepeale politseinik loobus nõudest.

Aga mäng polnud veel lõppenud, sest kohus teeb ju vaheaja, mil kohtualused politseijaoskonda sööma viiakse. Teine raund algaski lõuna ajal. Enne aga panime pildid ja loo digilehte.

Teises raundis muutsime positsioone, sest kohtumaja taga on suurepärane kuur, mille katuselt saab süüdistatavad paremini pildile kui aia tagant.

Pakkusin Mariannele varianti, et ubin ta katusele. Paraku mõtlevad mehed aktiivsemalt teise ajupoolkeraga kui naised. Marianne näitas kuuri juures olevale redelile. Tarisin selle kuuri katuse najale ja oligi aeg positsioonile sõita. Enne veel tuli meie tegevust selgitada hoovi tulnud majaelanikule, kellelt sai ka palutud, et keegi majaelanikest redelit minema ei viiks. Mees oli lahkelt nõus sel silma peal hoidma.

Sõitsime autoga Virma pubi parklasse, kust on hea vaade kohtumajaesisele tänavale, sealt oleksime varakult näinud ka politseijaoskonnast saabuvat konvoibussi.

Vaevalt oli auto peatunud, kui märkasin armsaks saanud sinivalget värvikombinatsiooni kohtumaja hoovi kaduvat. Kurat!

Kummide vilisedes “lendasime” kuuri juurde tagasi. Marianne ronis krabinal redelist üles ja jäi tühja politseibussi passima.

Kümne minuti pärast saime aru, et see buss ei tulnud mitte süüdistatavate järele, vaid tõi neile kehakinnituse kohtumajja.

Nutitelefonist lugesin ühe advokaadi kurja meili, et veebi on sattunud tema kaitsealuse pilt, kel ei ole Tamsalu mõrvaga mingit pistmist.

Muidugi. Oleks tulnud arvestada, et kohtualused ei tohi kokku sattuda ja et kohtus käib mitu protsessi – konvoi toobki korraga kohale erinevate protsesside osalised.

Saatsin advokaadile aja võitmiseks kirja, kus palusin täpsustada, missugune piltidest on vale. Ja kihutasin Tamsallu, et sündmuskohal inimestele fotosid näidata. Et fotoaparaadis olid pildid väikesed, siis jäi Marianne toimetusse saatma pilte, mida saab nutitelefonis suurendada.

Tamsalus tuvastasid naabrid Sulevi, keda süüdistatakse vägistamises ja ebaseaduslikus vabaduse võtmises. Mees teisel fotol oli neile tundmatu.

Samal ajal kui maja ees Kanal 2 ­uudistemagasini “Reporter” produtsendi Ivar Viglaga telefonitsi vestlesin, tulid auto juurde kaks naisterahvast. Selgus, et üks on mõrvas süüdistatava ema, teine õde. Ema kurtis, et pole saanud pojale pakki viia. Alles neljapäeval olid ametivõimud selleks loa andnud. Ka tuli emale-tütrele üllatusena, et kohtuprotsess on juba alanud.

Kihutasin Rakverre tagasi, sest lõunatada võivad süüdistatavad kohtus, kuid magada nad seal ei saa. Sestap seisis ees veel kolmas, otsustav raund.

Varasemast kogemusest oli teada, et kohtunik Tiit Kullerkupp tööpäeva naljalt üle kella viie ei lase, ja sestap passis Marianne juba pool tundi varem kuuri katusel.

Kohtumaja juurde olid tulnud ka süüdistatavate Natalja ja Valeri ema, õde ja isa. Varsti oligi politseibuss kohal ja mõni minut hiljem kostis fotoaparaadi plõksumist. Vale inimese kaadrisse sattumist tuli vältida ja siin oligi suureks abiks süüdistatavate ema, kes poja kohe ära tundis ja energiliselt lehvitama hakkas. Emad lehvitavad alati.

Siis aga hakkasid fotograafi kimbutama kaks koerajuhti koos teenistuskoertega. Mundrikandjatel oli soov, et Marianne katuselt alla tuleks. Vapper naine keeldus. Kavalad politseinikud aga ütlesid, et tahavad isikut tõendavat dokumenti kontrollida. See õigus neil oli. See aga tähendas, et Marianne pidi korraks katuselt alla tulema, mida konvoil just vaja oligi.

Jõudsin kuuri juurde, kui diskussioon politseinike ja Marianne vahel oli jõudnud haripunkti. Üks politseinikest väitis, et Marianne ehmatas neid, kui katusel hõikus, ja tema oleks äärepealt haaranud juba teenistusrelva järele.

Politseinik nimetas katuseharja ohutsooniks, kust Marianne võib all olijaid oma raske kaameraga loopida. Korraldasin mundrikandjatele väikese loogikakursuse, et üle 5000eurost kaamerat saab visata vaid üks kord, ja arvestades tulemit, ei ole see eriti mõttekas. Ka oleks Marianne saanud neid kaameraga visata palju varem – ja polnud mingit alust arvata, et ta oleks seda teinud hiljem.

Vestluse ajal kuulsin autoust sulguvat. Kolmas kohtualune oli taas kaamerasilma ette sattumisest pääsenud. Kolmas raund oli lõppenud. Polnud midagi teha. Politseinikud tegid oma tööd, meie oma. Teel toimetusse lõime mitmevõistluse tulemuse kokku – 2:1, meie kasuks.