Hannes Võrno – poiss Rakverest

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pärast riigikogust äratulekut Hannes Võrno enam poliitikasse nina pista ei taha.

FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees


Rakvere poiss Hannes Võrno ei tahtnud kuidagi lapsepõlve raamatuks kirjutada. Kui kirjastaja ta viimaks pehmeks rääkis, tegutses võrnoliku printsipiaalsusega: üüris kalurionni ning kirjutas neli kuud jutti.


Tee “Poisi looni” algas ehk sellest, et Hannes Võrno õe klassivennast Kaur Kenderist oli kujunenud kirjanikuhärra, kelle esimese teose tulevane “poiss” õhinal läbi luges, teisega jõudis peaaegu lõpuni ja kolmandaga poole peale.

Kuna nii ühe kui teise raamatu puhul leidis ta puudusi, pakkus kirjastaja võimaluse teha ise just selline raamat, nagu paremaks peab. Raamat, mis alustaks erinevatest aastakümnetest kõnelevate lapsepõlvelugude sarja.

Esialgu punnis mees vastu, siis kirjutas proovipeatüki, kus juttu vanaisast ja linnupesa hävitamisest. Kui kirjastaja Epp Petrone selle heaks kiitis, üüris Hannes Võrno Hara külas kalurionni, võttis kaasa sülearvuti ja kasti küünlaid ning läks. “Et oleks hea kirjutada, kui elekter ära läheb,” naeris ta oma linnamehelikku mõtlemist. Tema ainus hirm oli kirjutada liiga õhuke raamat.

Kui 6. aprillil 2009 sai kokku lepitud, et käsikiri saab üle antud 15. septembril, võttis “riigikaitsekirge põdev mees” seda kui aksioomi ning punktipealt nõnda ka toimis.

“Poisi loos” kirjapandu sai üdini aus. “Ainult üks tegelane on välja mõeldud,” tunnistas Võrno. Kümmekonnast kehkenpüksist miksis ta kokku ühe negatiivse tegelase. Muu on detailideni täpne, on märganud ka lugejad.

Kodulinna patrioot

Odette Kirsi Rakvere-raamatutest vaimustunud Võrno ei hoidnud kodupaiga arvelt kirjaruumi kokku. Pika tänava muusikakooli kirjeldas ta nii põhjalikult, et kui maja peaks kunagi lammutatama, võiks Võrno kirjelduse järgi selle detailitäpselt taastada. Raamatust aga seda ei leia, sest toimetaja kärpis käsikirja umbes 100 lehekülje jagu. “Muidu oleks saanud liiga Rakvere-keskne,” tõdes autor. Aga algkäsikirjas on kogu Rakvere alles.

Raamatusse said ka fotod, ehkki “poiss” ise võitles üsna ägedalt vastu. Kaanele valis ta neljaaastase Hannese pildi, et seda liigselt ei seostataks tänase temaga. “Ma ei ole selle raamatuga teeninud ühtegi senti ega krooni. Mul oli kirjastajaga kokkulepe, et ta maksab mulle nii ja nii palju raha, ja ma maksin selle Harale renditud maja eest,” mainis Võrno.

“Tahtsin teha elus läbi sellise etapi, et nüüd ma olen siis kirjanik: hommikul ärkan, teen kohvi, kõnnin, plätud jalas, ümber maja, vaatan merd ja kuidas luigepojad kasvavad, siis lähen tuppa raamatut kirjutama,” rääkis mees.

Raamat valmis ühe soojaga ning kirjutaja ei hakanud endalt küsima, kas ta näeb selles ikka “piisavalt tark, intelligentne, keerutav ja äge” välja. “Olen niisugune, nagu olen. Mul pole kuhugi põgeneda oma mineviku ja lastetoa eest. Ma ei taha ennast lasta paremana paista,” kõneles ta. Poisi tunded selles raamatus on ehtsad. Ning inimesed, kellest suureks saanud poiss kirjutas, tulid raamatusse iseenesest. “Kirjutasin seda asja ausalt,” sõnas Võrno.

Detailitäpsuse eest võlgneb Hannes Võrno tänu vanaemale, kes õpetas poisile selgeks, et toidust peetakse lugu ja isegi lihtsat võileiba süüakse korralikult laua taga, käed pestud, ning juhatas poissi vaatama aknast välja, vaatama oksi ja lehti ning meelde jätma. Nende põhimõtete järgi kasvatab ta ka oma kahte poega. Ja silmamälu peale võib Hannes Võrno tänini kindel olla.

“Kui hakataks tegema filmi 1975. aasta Rakverest, võiksin tulla peakunstnikuks ja näidata täpselt, kus oli auk ja kus lamp ja mis siin toimus. Mulle meeldis asju meelde jätta,” rääkis ta.

Kirjutades teadis Hannes Võrno, et raamat hakkab elama oma elu. “Ta on nagu laps, kes on suureks kasvatatud. Kui ta on trükikotta antud, siis on ta juba kõikide oma. Ja las ta siis olla,” arvas kirjutaja.

“See on kirjutatud sellepärast, et kirjutada on mõnus - ilusatest asjadest ja inimestest oma elus ja lapsepõlves. Ütlen keerutamata ja mitte suusoojaks, et olen Rakvere patrioot, olen seda armastanud kogu aeg ja kõikide porilompide ja viltu vajunud aedadega ning olen pannud sellesse uskuma ka paljud Rakvere inimesed, kes täna elavad kuskil mujal linnades. Mõnigi neist on tunnistanud, et nad on minuga sama meelt, et selles linnas on midagi sees,” arutles kirjamees ja tunnistas, et talle oli kodulinna lugejate ette kutsumine suur au ja tunnustus tema raamatule.

Raamatus kirjeldatava seatapulooga tahtis autor ütelda, et midagi ei tohi elus karta. “Maailm on muutunud eluvõõraks,” ütles 20 aastat kirglik jahimees olnud Hannes Võrno ja arutles, et inimene, kes leti ees valib rahulikult toiduvalmistamiseks fileetükki, võib järgmisel hetkel sajatada jahimehi kui julmureid ja mõrtsukaid. “Ta nagu ei teagi, kust see liha tuleb.”

Oma ürgmeheliku hobi on ta igapidi sügavalt mõtestanud ning rõhutab, et jahilkäik ei tähenda mingil juhul jalutuskäiku koos napsu ja kõmmutamisega. “Sa paned käe elu külge, sa oled relvakandja, piltlikult öeldes surmakutsar. Samas on see ürgmehelik,” sõnas ta. Seda õpetab ta ka poegadele. Kalapüügi kaudu.

Olulisel kohal on Hannes Võrno elus sõbrad. “Looja on lapsepõlvest saadik pannud minu teele inimesi, kellega üksteise leidmine on mul aidanud elus tohutult palju rõõmu tunda ja õnnelik olla. Mis ei tähenda, et ma poleks kurvastanud,” kõneles ta.

Sama-elektri-meeste Peeter Oja ja Tarmo Leinatammega tehtud “Kreisiraadiost”, mis juba seise aastat puhkusel, on saanud rist või tunnussõna, mida Võrno kannab tahes või tahtmata. “See kipub olema nagu vanade kom­maritega, et ükskõik kui hea mees oled, aga ... rahvas mäletab,” märkis ta.

Nende kolme lustimistest ja kreisidest naljadest saadete kokkukeevitaja, episoodide valija ja terviku looja René Vilbre on samuti pärit Rakverest. “Müts maha René ees, kes on meid rahva jaoks söödavaks teinud, on teinud ära määratu töö - sibulast, porgandist ja kaalikast gurmeekokana maitsva ühepajatoidu,” sõnas Võrno. Kümne aasta jooksul tehti umbes 900 tundi “igasugust lollust kaamerate ees”.

Kreisikolmik Eurovisioonil

Kui heliloojate tandem Pilvre ja Pajusaar tegi kümnendat korda Euro­visionile laulu, kutsus kreisikolmiku punti. Otsustati, et käiku läheb vaid laul, millele kõik viis on nõus alla kirjutama. Peeter Oja idee põhjal võeti kätte serbia-hollandi-inglise sõnaraamat ja üritati leida muusikaga sobivaid fraase. Ja pärast tõlgiti ära.

Laulu “Leto svet” toetas helistajate tohutu enamik. “Meie jaoks oli selge, et see ei ole muusikaüritus, see ei ole Euroopa üritus ja ei ole meeste üritus. Ja tõepoolest – mida me sinna tegema läksime,” laiutas Võrno käsi. Aga rahad olid makstud ning loobumine poleks riigi rahakoti jaoks midagi muutnud. Nii mindigi kindlameelselt lõpuni.

“Neile, kes ütlevad, et pärast Kreisiraadio kolme paksu lolli karglemist seal on häbi olla eestlane, ütlen, et me ei varastanud tühjaks ühtegi kellapoodi, ei ärandanud ühtegi autot, nii et häbeneda pole vaja. Häbeneda tuleb neid eestlasi, kes varastavad ja murravad poodidesse sisse, mitte meid kolme paksu,” kõneles Hannes Võrno.

“Tõehetke” kohta rääkis Võrno, et saate tegijate ukse taga on järjekord inimestest, kes on end SMS-laenudega nurka ajanud, ja need, kes tahavad kuulsaks saada. Valida saadi aga üksnes nende hulgast, kelle sõbrad ja sugulased on nõus saatesse tulema. Küsimused, mis vaatajale võivad tunduda julmad, sünnivad sellest tekstist, mille inimene ise on enda kohta kirjutanud, et saatesse saada.

Võrno kui vana televisioonikala, kes on teinud telesaateid 20 aastat ning selle aja jooksul üle 460 otsesaate, arvab, et saates esinejad annavad kurva läbilõike Eesti ühiskonna ühest kihist. Saatejuhti hämmastab eriti osalejate ahnus – et inimene, kes on jõudnud summani, mis ületab kaks korda tema aastasissetuleku, peab seda äkki liiga tühiseks, et raha välja võtta.

Hannes Võrno teine kirg on reisimine ning lemmikpaigaks Lõuna-Aafrika. “Elan kokkuhoidlikku elu, ei osta kunagi odavaid ja mõttetuid asju ja kogun raha selleks, et reisida,” märkis Võrno. Ta jumaldab Namiibiat. Taevas pole ühtegi lennukijutti, on ilusad tähed ja pikali kuu; ning inimesed peavad üksteisest lugu. “Seal on üks ja omapärane asi, mida ma pole kuskil maailmas tundnud – seal saad olla üksinda. Mitte koha peal seistes, vaid kui sõidad autoga 1000 kilomeetrit, ei näe ühtegi hingelist. See paneb elu üle teistmoodi mõtlema,” rääkis Võrno.

Tartu kunstikooli ja kunstiakadeemia haridusega Hannes Võrno tegeleb kunstiga jõudumööda kogu aeg: on enda jaoks avastanud fotograafia, võtab vahel pintsli ja värvid ning maalib ja juhtub, et disainib mõne kalli ja uhke ülikonna. “Loominguline tegevus on iga päev, aga olen õppinud ka laisklema,” väitis Võrno. “Aga trenni teen ka – sõidan jalgrattaga, teen kepikõndi, talvel suusatan. Tahaks terve olla ning kaua ja hästi elada.”

Poliitikasse ta pärast riigikogust äratulekut enam nina pista ei taha, sest peab seda liiga räpaseks.  Aga kui Eestis rakendub Šveitsi süsteem, et parlament käib koos oma ajast ja oma kulul ning koosneb väärikatest ja ühiskonnas austatud inimestest, kel soov panustada oma riiki, siis vahest küll.

“Ärge häbenege! Kirjutage raamatuid!” soovitab Hannes Võrno eestlastele.

CV

• Sündinud 1. mail 1969 Rakveres.
• Õpingud: Rakvere 3. keskkool, Tartu kunstikool 1984–1988, Eesti kunstiakadeemia 1988–1993, kaitseväe Meegomäe lahingukool – vabatahtlike reservohvitseride kursused 2005–2006.
• Raamatud: “Poisi lugu”, “Eesti moodsad muinasjutud”.
• TV: “Kahvel”, “Kes tahab saada miljonäriks”, “Tõehetk”, “Kreisiraadio” jt.
• HV Haus omanik.
• Hobid: toit ja vein, jaht, fotograafia, golf, maalimine, kirjutamine.
• Kooselus, kahe poja isa.
• Aastal 2003 oli riigikogu liige.

Tagasi üles