Vaade: Kas eestlane paneb lauale seaprae või kanakoivad?

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eevi Kuht.
Eevi Kuht. Foto: Meelis Meilbaum

PRIA (põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet) ja Eesti Toiduliit on algatanud kampaania sealiha kaitseks.


Põhjus – eestlane on hakanud vähem sealiha sööma, eelistab hoopis kanakoibi. On ikka hull lugu küll, kui hispaanlased, taanlased, sakslased ja isegi meie lähinaabrid leedulased tarbivad statistika järgi sealiha rohkem kui meie, põlised seakasvatajad ja -liha sööjad, teatab toiduliidu juht Sirje Potisepp.

Ja et keskmine Euroopa elanik tarbib keskmiselt 6,7 kilogrammi sealiha aastas rohkem kui eestimaalane. “Sealiha ümber ringleb nii palju müüte suure rasvasisalduse kohta, mis kindlasti vajaksid lahtirääkimist ja selgitamist,” seisab toiduliidu juhi teates.

No see pole päris tõsi, sest viimasel ajal kogeb söögitegija, et taine sealiha võib olla nii kuiv ja rasvata, et praadimiseks peab pannile sortsu õli läigatama. Seakasvatajate pikaajalise aretustöö tulemusena kasvavad laudas juba täiesti rasvavabad tõud.

Kumb on kasulikum?

Aga muidugi on üsna üllatav teada saada, et võrdluses annab nahaga kanaliha rohkem kilokaloreid kui sealiha (katsu siis kaalu hoida!) ja et organismile vajalikke magneesiumi ja tsinki leidub sealihas rohkem kui kanas, see-eest rauda on jälle enam kanalihas.

Teisalt oleneb palju sellest, kui rasvast toitu inimene tahab, näiteks broilerikoibadegi küljes ripuvad suured rasvaribad. Kui need samuti potti pista, siis kilokaloreid lisandub.

Siiski ei usu, et linnuliha on tõrjunud sealiha tagaplaanile. Pigem valitsevad grillitud kanatooted supermarketite kuuma toidu lettidel kui koduses menüüs.

Üks suures linnas kiirtoidu peal elav noor inimene avaldab näiteks kodus käies soovi, et tahaks sibulaga praetud soolapekki ja jahusousti nagu vanasti, aga üheski söögikohas ei pakuta. Ja ega maal vanaemagi juures enam sellist rooga tehta. Ikka grillliha ja salat, salat ja grillliha.

Vähemasti suvel. Ja kui grillimiseks sobis algul traditsiooniliselt sea- või lambaliha, siis nüüd grillitakse kõike.

Toit mitmekülgsemaks

Teisalt ei peakski eestlane ainult ühe looma liha eelistama, vaid püüdma tervise huvides oma menüüd mitmekesistada, panna pannile-potti ka veise- või kana-kalkuniliha. Või hoopis kala.

Ja kuhu jääb lambaliha? Eksootilisemaid mereande meie inimene ilmselt igapäevatoiduna eelistama ei hakka.

Kui vaadata toidukaupluste lihalette, siis mida me seal kõige rohkem näeme – ikka siga, mitmes hinnaklassis, mitmes modifikatsioonis: suurte praetükkidena, kuubikutena, hakklihana ja nõnda edasi.

Kanale, kalkunile, kalale on hoopis vähem ruumi. Ja olgem ausad, veise- ja lambaliha on ju nii kallis, et osta ei raatsi.

Lõhet ja forelli võib tähelepanelik poeskäija aeg-ajalt saada kampaaniahinnaga, muidu maksab nendegi kilo üle 100 krooni. Aga kui kallis on kana? Odavmüügis 29.90, tavaliselt 39.90 kilo.

Tagasi üles