Olen noor internetikasutaja, kelle jaoks on internet elu osa, milleta oleks raske, kui mitte võimatu, elada.
Tegelikult saaks ilma internetita hakkama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Internetis on kõik: sõbrad, muusika, meelelahutus, ka on internet infoallikas, kust on hõlpus huvitekitavat leida.
Nii minu kui paljude mu sõprade jaoks on olulisim paik internetis MSN, mis pakub võimalust suhelda inimestega kõrvaltoast kuni põhjanabani ning seda täiesti tasuta.
Kübermõõdukus
Leian, et internetisuhtlus on positiivne senikaua, kuni sellest sõltuvaks ei muututa.
Kindlasti on meie suhtlusringkonnas neid, kes istuvad päevad-ööd internetis, kas siis MSNis kübersõpradega suheldes, mõnel internetisaidil kommenteerides või hoopiski mõnda mängu mängides.
Usun, et paljudel noortel on sõpru, kes on sõbrad vaid internetis, keda tänaval isegi ei teretata, ent kellega internetis pikad jutud maha räägitakse.
Sellisel käitumisviisil võib olla mitu põhjendust: kas siis see, et lihtsalt ei julgeta “tere” öelda, arvatakse, et nii ongi normaalne, või hoopiski mõni kolmas ja veel “parem” põhjendus.
Internet muudab suhtlemise kergemaks, tihtipeale on palju lihtsam midagi olulist kirjutada, kui seda näost näkku öelda.
Aga kas me olemegi nüüd jõudnud punkti, kus noored ei saaks internetita hakkama? Punkti, kus internet on nii oluline, et mõni päev möödubki üksnes ekraani silmitsedes ning samal ajal mõeldes, et nii peabki.
Mis oleks 20 aasta eest?
Oleme kõik kuulnud sellest, kuidas sajad ja sajad üksikud, nii noored kui vanad südamed, on üksteise interneti teel leidnud. Seda kuuldes tekib mul küsimus, mis oleks 20 aastat tagasi saanud praegustest üksikutest, kes nn päris maailmas endale armastust leida ei suuda või ei tahagi? Kas nad jääkski ilma internetita üksikuks?
Ning mis saaks neist sadadest internetifännidest, kes hommikust õhtuni ja vastupidi aina internetis konutavad ning aega teiste omasugustega suheldes sisustavad.
Leian, et sellised internetitähekesed on päris maailmas nõrgad, sest nad pole saanud harjutada suhtlust näost näkku.
Niisuguste inimeste jaoks ongi normaalne, kui suhtlemisel on abivahend, mis muudab meid kõiki ühesugusteks, sest internetis kirjutades ei näe me enamasti üksteist otse ja ülipopulaarsed smile’id muudavad naeratused ühesuguseks.
Mida teha ajaga
Nagu kõigega, on vaja ka internetiga elamist õppida. Noored peavad leidma aega, et lisaks internetile muud maailma märgata, sest maailm internetis on väga väike, võrreldes selle maailmaga, mis meid ümbritseb.
Olen ka arvamusel, et ilma internetita ei oleks meie elu karvavõrdki halvem. Jääks lihtsalt palju vaba aega, mida oleks vaja sisustada.
Said ju kõik meie esivanemad ilma internetita hakkama ja ega meiegi halvemad pole, ega ju?