Hiljuti peeti Viru-Nigula vallas Lammasmäe puhkebaasis Eesti kriminaalpolitseinike kutsevõistlusi, mis päädisid politseikeeli kripo retkega ehk teekonnaga kuriteopaigast kahtlustatavate tabamiseni.
Raske teekond kurjategijani
/nginx/o/2016/11/25/6114875t1h61cc.jpg)
18. juuni 2010, 18:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne Lammasmäele sõitu puhastasin ja kontrollisin ametirelva – fotoaparaati Lumix. Et aku oleks täis ja mälukaart sees. Mõlemad vidinad on eelnevalt vähemalt korra veretu jahi nurjanud.
Teel tänasin kuuendat meelt, mida võiks võrrelda kriminaalpolitseiniku vaistuga, et varusin kohalejõudmiseks piisavalt aega. Kuigi kolleegid selgitasid pikalt ja kannatlikult, kuidas Rakverest Lammasmäele sõita, suutsin ikkagi paaril korral vales suunas põrutada.
Lammasmäe puhkebaas kihas Eesti parimatest kriminaalpolitseinikest. Saadeti ju üksteiselt mõõtu võtma parimad.
Teooria ja praktika Enne võistluste algust üritasin lahendada lahendamatuna näivat ülesannet: kuidas pildistada ja filmida nii, et inimeste näod peale ei jääks.
Kriminaalpolitseinikud ei kipu mõistetavatel põhjustel end avalikkusele näitama. Kaua ma endaga aru pidada ei saanud, sest peagi astus võistlejate ette Eesti kriminaalpolitsei juht Raigo Haabu, kelle hinnangul peab tänapäeva kriminaalpolitseinik olema nobe.
See ei tähenda esmajoones kiireid jalgu, vaid tal peavad lisaks sobilikele isiksuslikele omadustele olema oskused kasutada oma töös teadmisi ja tehnilisi vahendeid.
Haabu rõhutas meeskonnatöö tähtsust. Silme ette kerkis kohe seriaal tuntud detektiivist Hercule Poirot'st, kes nii mõnegi kasuliku nõuande ja vihje sai “meeskonnakaaslaselt” doktor Hastingsilt. Ja ega see preili “Sidrungi” kasutu tegelane polnud. Kutsevõistluse esimene jõuproov oli teadmiste test, millega kontrolliti seaduste tundmist, menetlustehnikate valdamist ja kriminalisti ehk eksperdi töövahendite tundmist.
