Kiri: Hetk esivanematega annab rahu ja tasakaalu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõket ei tohi järelvalveta jätta.
Lõket ei tohi järelvalveta jätta. Foto: Peeter Kümmel / Sakala.

Viru-Nigula huviklubi Õnneklubi tegutseb juba mõnda aega. Kui avanes võimalus nendega liituda, suhtusin sellesse skeptiliselt. Inimene pelgab peaaegu vist kõike, mis ei ole igapäevane ja meie mõistes tavaline.

Argimuredest ja töötusest tulenevad pinged varitsevad meid kõikjal. Kui aga astuda sellest virvarrist kas või korraks välja, unustad kõik ja saad taas kätte selle eestlasliku rahu ning tasakaalu.

Kogesin seda hiljuti, viibides koos Viru-Nigula rahvaga iidses pühas Samma hiies, kus huviklubi vestlusring oma juuri otsis. Et sai pisut eksitud ja hilinetud, siis lokulaua alt läbi astudes avanes kummastav vaatepilt.

Eemal, selleks kohandatud lõkkeplatsil elusa tule ümber istus mõnusasti juttu vestes koos umbes tosina jagu inimesi. Tolle õhtu teemaks oli väga targalt valitud “Juured”.

Me oleme kõik kord olnud noored, õpihimulised, uljad.

Sööstnud ellu, täis unistusi, abiellunud, kasvatanud lapsi, tööd rüganud, ehitanud, muretsenud - ja mida kõike veel.

Mõnikord aga, kas siis kalmul, kus puhkavad meie esivanemad, või vanu albumeid lehitsedes, hakkad mõtlema juurte peale.

Seal lõkketulle oksi lisades ja kaaslastega muhedalt juttu puhudes kangastusid silme ette esivanemate varjud. Püha allikas all orus, selle vaikne vulin ja üksikute õhtulindude uneeelne vidin, noorte tammede värske rohelus, rinnuni ulatuva rohu kastene värskus - see kõik lõi tõeliselt ürgse tunde. Lõkke ümber istuvad inimesed olid mu meelest kui ürginimesed.

Igaüks heietas häbenemata oma suguvõsa lugu ja leidis aega oma kaaslast ära kuulata, mida me sageli vaevaks ei võta.
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles