/nginx/o/2008/08/05/62555t1h43c2.jpg)
Tõstku käsi, kellele meenub aasta pikimal päeval Arne Oidi laul “Suveöö”? See magusvalus viis, mille laulis kuulsaks praegu avalikkuse eest taandunud Jaak Joala. Või siis Fixi poolt hitiks lauldud “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi”, see on muusika, mis tuleb lapsepõlvest kaasa ja paneb ka praegu hallipäiseid inimesi heldinult noorust meenutama.
Noorele põlvkonnale need laulud esimese hooga võib-olla ei meenu. Neile seostub jaanipäev ehk lõkke, grillimise ja peosuminaga või siis ka pere ja sõpradega koos olemisega.
Just praegusel suveharjal saadetakse koolidest laiali järjekordsed lennud, see on periood, mille maasikaõite ja kaskede lõhn jääb saatma veel tükiks ajaks, et kunagi tagasi vaadata - see oli 2010. aasta jaanide eel ...
Jaaniöös on läbi aegade olnud midagi müstilist. Paljuski on see kujunenud noorte lõbusaks peoks, armunute teineteiseleidmiseks, suviseks tantsuõhtuks. Põhjamaa rahvas tervitab valgust lõkke süütamisega, kuid Koit ja Hämarik kohtuvad vaid hetkeks. Jaaniõhtud on ühed vähesed jõuluõhtu kõrval, kus sugulased ja vanad sõbrad kokku saavad.
Jaanipäeva tähistavad kõik meie ümbruskonna rahvad, ja kas seda peab Jaan, Janis, Juhannes või Ivan - ikka otsitakse selle päeva tavadest ja uskumustest nii saagi- kui armuõnne.
Kuigi jaanipäev on paganlik püha, on kristlikus kalendris seda seotud Ristija Johannese sünnipäevaga, ja nii mõneski kohas on selle päeva paiku ka mõni poliitiline sündmus - eestlastel võidupüha, soomlastel lipupäev.
Kui seniajani läks päev aina pikemaks, siis nüüd aina lüheneb. Ja kuigi hakkab taas pimenema, on kogu suvi veel ees. Rohke vihma vahele on lubatud ka kuivemaid ilmu ja osaku igaüks sellest kõigest võtta endale parim osa, et end mõnusalt tunda.