Avinurme puidukäsitöökodu avati uhke peoga

Leivateo on käsile võtnud Avinurme leivameister Heli Habakuk (vasakul) ja Evelin Ilves. Foto: MEELIS MEILBAUM/VIRUMAA TEATAJA

Eelmisel reedel avati Avinurmes puiduait pillimängu ja tantsu saatel. Avamisel tõmbas proua Evelin Ilves laaste, küpsetas leiba ja asendas hiljaks jäänud õhtujuht Sepo Seemanit.

Pidu lõppes lõbusa simmaniga, kus tõmmati lõõtsa ja Tarvanpää mehed näitasid mehiseid tantse.

Avinurmes peeti suurt pidu, kus olid kohal kõik suuremad tegijad üle Eesti. Pidu algas Väike-Maarja puhkpilliorkestri võimsa esitusega ja esimesed luuleread luges presidendi abikaasa Evelin Ilves isiklikult.

Päeva juhtima oli palutud Sepo Seeman, kes kahjuks eksis Eesti rabade vahele ära ning tema asemel olid sunnitud alguse lahti tegema Eiki Strauss ja Evelin Ilves, kes said õhtujuhitööga suurepäraselt hakkama.

Tegelikult kutsus perekond Strauss esileedi maja esimese laastu tõmbamisega avama. Ka sellega sai naine ülimalt hästi hakkama. Kuigi ta ise eitas, tekkis tunne, et presidendi abikaasa on laastu tõmbamist varemgi harjutanud.

Majast õhkub puidulõhna

Puhkpillimuusika saatel jagati pea kõikidele kohalviibijatele kingitusi. Straussid andsid meened ise üle, et tänada maja valmimisele kaasa aidanuid. Kuid kingitused olid ka külalistel, et õnnitleda uue puiduaida valmimise puhul.
Nõnda ongi ait nüüd mitme puust mälupulga, lambi, raamatu ja kõige muu tarviliku võrra rikkam.

Tegu on nii uue majaga, et sisse astudes on tunda värsket puidulõhna. See tekitab vastupandamatut soovi kõike ruumis leiduvat käega katsuda, et ega puu enam märg pole.

Nagu Eiki Strauss ka ütles, et tegu on äärmiselt värskelt valminud majaga.

“Tegelikult lõppes meil toimetamine alles täna hommikul, täpsemalt kell kolm öösel, kui taevas kumas ­juba jaanieelne koit. Olgem ­ausad, kõik asjad siiski päris valmis veel ei saanud, ütleme nii, et nipet-näpet nokitsemist veel jätkub,” tunnistab Eiki Strauss.

Esimesena püüab ruumi siseneja pilgu rahvariideseeliku mustris kohvikulett. Alles seejärel pälvivad tähelepanu vahvad puidust toolid-lauad, mille taga saab rahulikult pärast töötubades rassimist kohvi rüübata.

Kogu ruum on täis kõikvõimalikke laastpunutisi – kammitaskutest õunakorvideni välja, värvilisi ja vineerist põhjaga, pildiga ning ilma – nimeta vaid, kõik on olemas.

Soklikorrusel asuvad leivaküpsetamistuba, laastutõmbamise töötuba ja saunaait. Alumisele korrusele viiv trepp on nii värskelt tehtud, et on kahju kingaga peale astuda.

Kogu maja kaunistava mustri põhielement on kaheksakand, mis, nagu ASi juhatuse esimees Eveli Tooming, kes on juurte poolest Strauss, ütleb, on majja mõeldud õnnesümbolina.

“Siin majas on üldse väga palju õnne peale mõeldud ja kaheksakand on ju rahvausundis olnud õnne sümbol. Ma loodan, et see maja on ka üks õnnelik maja,” räägib Eveli, kes on õnne märgiks pannud avamisele selga oma 2008. aastal toimunud pulmadest alles hoitud kleidi.

Esileedi teeb leiba

Kui peakorrus on täis mõnusat puidulõhna, siis soklikorrusel saunaaita sisenedes tuleb ninna esimesena tõrvalõhn.

Ruum on täidetud igasuguste saunatarvetega – erinevat mõõtu kibudest jalatugede ja istumisalusteni välja.

Veidike eemal viib uks leivaküpsetamistuppa, kus meie esileedigi kätt proovib.

Leivajuuretist tehes tekib mõnus vestlusring, kus Evelin Ilves jutustab leivategemisest oma majapidamises ja millele järgneb puidumeister Neeme Habakukelt kingitus – leivaastja.

Peab ütlema, et meie esileedi sobib ideaalselt laua taha leiba küpsetama. Ka Eveli Tooming räägib, et presidendi abikaasa valiti esimeseks laastutõmbajaks just sellepärast, et naisel on hea aura.

“Tundus, et ta sobib meie aida ja koduga. Kuna meil on siin leivatuba, siis arvasime, et keegi ei tee leiba paremini kui  esileedi. Aga me saame seda varsti proovida, sest leib läks ju käima. Vaatame, mis välja tuleb,” põhjendab Tooming oma valikut.

Evelin Ilves sõnab aga, et oli kohe nõus, kui kutse sai. “Häid asju on suur rõõm tunnustada. Avinurme on hea energiaga koht, mis kutsub kogu aeg tagasi - siinkandis olengi sageli käinud. Mind tõmbab sellistesse kohtadesse, kus sa tunned kohe hea energia ära. Kui esimest korda Ärmale läksin, ka siis sain aru, et see on minu jaoks õige paik. Siin on samamoodi,” põhjendab esileedi oma lahket nõusolekut avamisel osaleda.

“See on omamoodi oskus luua keskkonda, mis tundub, nagu see oleks kohe sisse elatud. Arvan, et inimesed peaksid Avinurme tulema kas või sedasama energiat saama. Kohad, millesse on pandud nii palju hinge ja armastust, jagavad seda alati teistele ja kui käid sellistes paikades ning suhtled heade inimestega, saad ka ise paremaks,” jutustab Evelin Ilves sellest, miks teda vast avatud puiduait võlub.

Puidukäsitööl puudus kodu

Eveli Tooming kinnitab, et puiduaita oli hädasti vaja, sest puidukäsitööl puudus oma mõnus kodu.

“Turistid käisid, teadsid isegi, et Avinurmes on puitu ja ­pui­dukäsitööd, aga meil ei olnud kohta, kus saaks korraks maha istuda, vaadata käsitööesemeid ja osta isegi kaasa. Veel vähem oli võimalus osaleda kuskil töötoas. Oleme 17 aastat tegutsenud ja meil on väga pikaajaline kogemus, suvel käib ikka kolm-neli turismigruppi läbi ja nad kõik tahavad siia sisse tulla. Arvan, et sellel majal on väga palju võimalusi,” arvab Tooming aida vajalikkuse kohta.

Maja on külastajatele avatud esmaspäevast laupäevani kella kümnest seitsmeni.

“Meil on nii, et kui turist või külastaja tuleb sisse, siis iga päev on keegi käsitööline, kes toimetab. Ta teeb oma iga­päevast tööd, punub korvi või maalib korvile peale, kogu aeg on võimalik näha. Aga kas ka laastud on valmis, et saaks ­hakata kohe tööle, see on pigem kokkuleppe küsimus. Laaste ise tõmmata – jaa ikka saab, see ­tegevus läheb puidutuppa,” ­selgitab Tooming, et aita sisse võib astuda iga päev, kuid kui tahetakse töötubades osaleda, peaks ette teatama, et kõik vajalikud vahendid ikka olemas oleksid.

Nädalapäevad varem avati äsja valminud puiduaidast üle tee asuv elulaadikeskus, mis loodi Avinurme kohavaimu hoidmiseks ja meie pärandkultuursete oskuste edasiandmiseks.

Palju on kõneldud sellest, et tegemist on tavalise Eesti asjaga, et pool küla käib üht jalga ja pool teist. Nii ehitatigi kaks konkureerivat keskust.

Evelin Tooming kommenteerib seda nii, et tegelikult ­toetavad keskused teineteist ja omavahel saadakse väga hästi läbi.

“Siin on nüüd rohkem inimesi, kes tegelevad müü­gi­tööga, kes tegelevad turun­dusega, erinevad kontaktid. See on kindlasti ja ainult positiivne nähe. Ma olen kindel, et tänu sellele tuleb rohkem turiste ning see on juba praegugi toiminud. Kui meile tuleb grupp, siis hiljem saadame nad üle tee, et vaadake ikka muuseumi ka. See toimib,” kummutab Tooming jutud kisklevast konkurentsist.