Pikevere metsadest leitud karupojad mürgeldavad Alaveski loomapargis

Väänikutest mõmmikud on nagu beebid ikka: nõudsid esialgu palju tähelepanu ning on krutskeid täis. Foto: Jaanus Virupalu, Erle Vaidre

Mõni päev tagasi helistas Väike-Maarja vallas Pikevere külas elav mesinik ja jahimees Harivald Haljas Alavere loomaparki. Põhjus oli lihtne, uurida, kuidas läheb tema leidlastel – kolmel karupojal.

“Küsisin, kas saab neid ikka veel kallistada ja neil käppa suruda,” ütles mees ja lisas, et loomapargi peremees Rein Kõiv kutsus lahkesti külla.

Oli veebruari lõpp, kui Harivald Haljas – õigemini küll tema taksikoer Ruudi – leidis Pikevere kandi metsas, üsna Lääne-Virumaa ja Järvamaa piiril kuslapuu juurest lohust lageda taeva all lamamas kolm karupoega. Haljas oli parajasti metsloomade söödakohas loomadele ninaesist viimas.

Tõenäoliselt oli metsaveomasin emakaru ära peletanud, just sel ajal tehti läheduses raiet ja saeti palki.

Harivald Haljas, kes on Kiltsi jahisektsiooni jahimees, jättis karupojad esialgu oma kohale, kuid jälgis nende saatust edasi. Paarisaja meetri kaugusel söödaplatsil toimuva võttis üles ka kaamera. “Näha oli, et emakaru neid söötmas ei käinud. Rääkisin ka Mati Kaaluga Tallinna loomaaiast, kes ütles, et ega karu tagasi tulegi,” jutustas Harivald Haljas.

Haljas tegutseb mesinikuna. “Mulle karud meeldivad,” kinnitas mees, kuigi mesikäpad on tema kodu juures peaaegu igaaastased külalised – käivad tarudest matti võtmas. Nii otsustas ta neljandal päeval külmetavad ja nälgivad karupojad metsast koju tuua. “Nad oleksid seal muidu lihtsalt hukka saanud.”

Esimesed neli päeva pärast metsast ära toomist elasidki mõmmikud mehe juures. Haljas meenutas, et loomakesed tahtsid väga tihti süüa, kui kõht tühi, hakkasid jõrisema.

Uudis karupoegadest levis ja jagus omajagu rahvast, kes loomalapsi oma silmaga näha tahtsid.

Mõmmikud said toiduks kitsepiima, mida ei olnud just lihtne leida. “Kellel olid kitsed kinni, kellel piim klientidele ära lubatud,” kõneles mees. Aga kui kitsekasvatajad kuulsid, et karupoegi on vaja päästa, ütles nii mõnigi kliendile ära ja andis piima jahimehele.

Harivald Haljas on tegelikult karubeebid surmasuust päästnud ka korra varem, nii umbes veerand sajandit või veidi rohkem tagasi. “Tookord olid mõmmid veel pisemad ja abitumad,” jutustas ta. Ka siis tehti samas piirkonnas metsatöid ja karulaste päästmisel oli abiks koer – laika, kes orvuks jäänud karupojad avastas.

Veerandsada aastat tagasi suunati orvuks jäänud karupojad Tallinna loomaaeda. Seekord nii lihtsalt ei läinud. “Tallinna loomaaeda karusid anda ei saanud,” ütles Harivald Haljas. Ta suhtles ka keskkonnaametiga ja tekkis lootus, et lahendus ikka tuleb.

Alaveski loomapargi peremees võttis mesinikust jahimehega ise ühendust. “Ta kuulis sellest probleemist teiste kaudu,” märkis Harivald Haljas.

Haljas on ettevõtlikule loomapargi peremehele südamest tänulik. “Karud said päästetud.” Jahimees meenutas, et pärast karupoegade leidmist anti talle ka soovitusi, et viigu ta nad metsa tagasi, mis oleks tähendanud neile kindlat surmaotsust.

Haljas rääkis ka, et hiljuti jäi loomade söödakohta paigaldatud kaamera ette täiskasvanud mesikäpp, järelikult karud ei karda seal enam liikuda.

Võrumaal asuva Alaveski loomapargi peremees Rein Kõiv leidis, et õnneliku juhuse tõttu karupojad leidnud Harivald Haljas tegutses igati mõistlikult.

3. märtsil Alaveski loomaparki jõudnud mõmmikud on mänguhimulised väänikud ja kosuvad kenasti.

Loomaparki saabudes kaalusid karupojad kolme kilo ümber. “Eks nendega oli parasjagu tegemist: tuli lutitada ja potitada,” rääkis Kõiv.

Et loomalastele mähkmeid ei pane, aga mõmmikutel olid tekkinud probleemid soolestikuga ja esialgu elasid nad toas,  jätkus nende järel koristamist omajagu.

Nüüd söövad karukesed iseseisvalt. Iga kolme tunni tagant saavad nad kolme peale kolm liitrit piima ja lisaks leotatud kutsikakrõbinaid. Purelemise vältimiseks on toidunõu vaheseintega eraldatud, et nad söömise ajal üksteist ei näeks.

“Karupoeg, kes oli saabudes kõige pisem ja sai hüüdnimeks Tillu, on nüüd kõige kogukam. Ning keskmine mõmmik teistest pisem,” kirjeldas loomapargi peremees.

Kõige väiksem, viiekuune mürakaru kaalub praegu 7–8 kilo, teised üle kümne.

Rein Kõiv arvas, et ainult omal jõul oleks neil olnud keeruline toime tulla. Kohe, kui karupojad saabusid, viidi nad kontrolli Sodalise loomakliinikusse. Sealsed töötajad tegid kõik, et nende tervislikku seisundit hinnata, loomakesi kaaluda ja kraadida. Karude transpordiga seotud kulusid aitab kanda kütusemüügiga tegelev firma Premium7, loomabeebide piimaseguga ja hiljem sobiva toiduga toetab parki AS Dimela.

Praegu Alaveski loomapargis nunnumeetrit üles kruvivaid toimekaid karusid ootab tulevikus uus kodu mõnes Läti, Leedu või Poola loomapargis, sest Rein Kõivu sõnul nad neid endale jätta ei saa. “Meil on juba kaks täiskasvanud karu, neist üks, Mõmsik, leiti seitse aastat tagasi ka just Lääne-Virumaalt,” põhjendas Rein Kõiv.