Juhan Aare - kas rahvaliidu uus esimees?

Rahvaliidu uus esimehekandidaat Juhan Aare leiab, et rahvaliidul endal pole midagi viga, vaid juhtimine on jabur olnud. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Kes on rahvaliidu tõenäoliselt tulevane uus esimees Juhan Aare? Tuntud poliitik, ajakirjanik, ühiskonnategelane ja filmimees, kes oli aastaid abielus rahva poolt armastatud Teelega ja nõustanud ka president Arnold Rüütlit. Aga veel?

Mees, kes on juhtinud Vihula vallavolikogu, kuulunud NSVLi ülemnõukogusse ja riigikogu kahte koosseisu.

Mees, kes küsis Moskvas kunagise vastutava seltsimehe käest, kuidas selle Eestis kaevandamisega tegelikult on, paiskas intervjuu eetrisse ning vallandas fosforiidisõja.

Mees, kes käis väliseestlase Andres Küngi ostetud kaameraga Kremlis ringi, kuid keegi ei saanud talle midagi teha, sest rahvasaadik oli puutumatu. Hiljem tulid sellest filmid ja saated. Praegu on tema sõnul Kremlis raskem filmida kui Kuu peal.

Kunagi fosforiidisõja eesliinil võidelnud ajakirjanik ja poliitik Juhan Aare (62) astus mõne nädala eest rahvaliitu, et kandideerida Arnold Rüütli ja Arvo Sirendi heakskiidul selle juhtimiskriisis vaevleva partei uueks juhiks.

Käpardlik juhtimine

Asi oli nii, et aprilli lõpupoole võtsid kunagised võitluskaaslased Juhan Aare nööbist kinni ning tegid talle ettepaneku hädasoleva rahvaliidu esimeheks kandideerida. Mees võttis veidi mõtlemisaega ning nõustuski, sest soovib aidata “erakonna juhi Karel Rüütli poolt kuristiku servale aetud partei taas jalule”.

“Mul on küll oma elukutse ja töö, kuid mul on ka tundlik sotsiaalne närv, mis kogu aeg annab signaale, aeg-ajalt ütleb see närv, et võib-olla teed ise ka midagi selle edendamiseks, millega sa rahul pole,” selgitab Juhan Aare.

Analüüsides olukorda, leidis Aare, et rahvaliit on suur erakond, mille programm on huvitav ja regionaalselt hästi kaetud, kuid millel on olnud käpardlik juhtimine. Siin võrdleb ta rahvaliidu juhtimist Vabadussõja ausamba saagaga, mis on tema sõnul sümbol arutule juhtimisele.

“Rahvaliit on suuteline kindlasti jätkama Eesti poliitilisel maastikul, aga välja tuleb vahetada kogu juhtkond, ja kui siia lisada veel nõukoda oma ala spetsialistidest, siis võib see erakond toimida täiesti edukalt ja saavutada selle, et Eesti regionaalpoliitika ja ettevõtlus saavad täiesti uue hoo,” on Aare veendunud.

Rahvaliidu kongress langetab uue esimehe suhtes otsuse 3. juulil, ning Juhan Aare on oma edus veendunud, sest muidu poleks ta kandideerima nõustunudki.

Juhan Aare ei varja, et astus 2005. aastal rahvaliidust välja, sest talle hakkas vastu juhtimine maakondlikul tasandil. “Vaadake - olen olnud poliitikas pikka aega - on olemas kindlad reeglid, mida peab juhtimise juures silmas pidama,” räägib Aare, kelle hinnangul oli rahvaliidul tol ajal maakondlikus juhtimises probleeme. “Kuna sain aru, et ma ei suuda nende probleemide kõrvaldamist mõjutada, siis otsustasin lahkuda,” lisab poliitik.

Ehkki 2005. aastal tehti kohalike omavalitsuste valimistel rahvaliidu poolt talle ettepanek kandideerida Rakvere linnapeaks, ei olnud see piisav motiveering.

Rahvaliidust lahkudes ühines Aare kohalike omavalitsuste valimistel Rakveres sotside nimekirjaga, et “endale selgeks teha, milline on sotsiaaldemokraatliku erakonna ideoloogia lähedalt vaadates”.

“Olen kalade tähtkujus sündinud ja kui kala saab aru, et elu ei ole kõige parem, siis ta läheb puhtama vee poole,” märgib ta.

Puhas vesi on Aare jaoks väga oluline teema olnud kogu karjääri vältel. Näiteks leiab ta, et Eestis ei tohi teha midagi, mis ohustab meie põhjavee kvaliteeti, ning  ennustab, et kümne aasta pärast on vesi kallim kui õli.

Tõi Moskvast tõe

Keskkonnakaitse asja ajas Juhan Aare juba ammu. Kremli perioodil oli tal alati kaamera kaasas ning sellest tegevusest on valminud filmid “Põlevad piirid” ja “Eestlased Kremlis”.

“Ma sain aru, et meile aetakse selle fosforiidi koha pealt suurt udu, otsustasin siis minna Moskvasse asja uurima,” meenutab Aare.

“Ma ei jäänud uskuma seda, mida rääkisid tollased autoriteedid Eestis eesotsas  valitsusjuhi Bruno Sauliga ja akadeemik Mihkel Veidermaaga.

Ametlik info oli selline, et muretseda pole põhjust, me alles uurime ning mingeid kaevandusi ei ole projekteeritud. Aga mul on intuitsioon päris hästi arenenud ja sain aru, et see jutt ei vasta tõele.”

Nii võttiski ta 1987. aastal ETV töötajana ette komandeeringu Moskvasse ja sai kokku ametnikuga, kellele allus kogu fosforiiditööstus Nõukogude Liidus.

Sellest sündis seitsmeminutiline intervjuu, kus ta rääkis kõik ausalt ära – kaevandused on projekteeritud, raha on eraldatud ja kohe-kohe hakatakse kaevandama, üheaegselt avatakse nii Kabala kaevandus kui Toolse karjäär, muidugi rääkis ta ka üleliidulisest toitlusprogrammist, mis saab Eestist vajalikku fosforväetist.

Juba järgmisel päeval jõudis intervjuu eetrisse. Ja see, mis pärast toimus, võrdus tuumaplahvatusega.

Kui kaevandused oleks tol ajal avatud, tähendanuks see ühelt poolt umbes 100 000 võõrtöölise ja nende perekonnaliikmete saabumist Eestisse ning olnuks tõsiseks tõkkeks Eesti taasiseseisvumisel, teiselt poolt ka väga tõsist ohtu Pandivere veevarudele.

Mis praegustesse kaevandustesse puutub, siis siin leiab Aare, kui mingigi kaevandus ohustab meie veeressursse, tuleb sellest loobuda.

“Kes selles kahtleb, lugegu paar kuud tagasi ilmunud ajakirja National Geographic erinumbrit, mille nimi koosnes ühest sõnast – water (vesi),” rõhutab Aare, kelle veendumusel muutuvad veeprobleemid väga teravaks juba lähima kümne aasta jooksul.

Matspoliitikud ei meeldi

Küsimusele, miks Juhan Aare ei ole liitunud Eesti roheliste parteiga, vastab ta, et see erakond on käitunud nii mõistusevastaselt, et tema ei suuda seda vastu võtta. “Tõenäoliselt on seal palju tarku inimesi, aga ikkagi on seal nii palju intriige,” lausub ta.

Juhan Aare hinnangul on poliitikud Eestis üldse muutunud labaseks, kasutades sellist retoorikat ja slängi, mis ei sobi ühele avaliku elu tegelasele. “Vaadake näiteks Suurbritanniasse, kus võitlevad ideed ja seisukohad, mitte isikud,” rõhutab Aare.

“Minu sõbrad Ameerikast ja mujalt vahel küsivad, et kui palju teil seal Eestis elanikke on, paistab, et sada miljonit vähemalt,” ütleb Juhan Aare, kinnitades, et kõige piiratum ressurss Eestis on inimressurss.

“Nii väikse rahva puhul on tülitsemine ja intriigid väga ohtlik, tagajärjeks on lihtsalt see, et noored ja andekad inimesed lähevad siit ära, sest neile ei meeldi see poliitiline õhkkond.”

Tema sõnul võib võim muuta inimest tundmatuseni. “Ma olen siin Eestis näinud “hiina keisreid” rohkem kui Hiinas on neid ajaloo jooksul kokku olnud, ja ma olen näinud inimesi, kes on valmis saja tuhande dollari eest Toompea tornist alla hüppama, et olla kas või viis sekundit rikas inimene,” kõneleb Aare.

Televisiooni tegemine on seda kõike talle ka õpetanud – tuleb neid inimesi austada, kellega sa räägid.

Võitles ise enda eest

Juhan Aare on sündinud Tallinnas. Õpingud viisid teda Tallinna polütehnilisse instituuti ja Tartu ülikooli majandusteaduskonda. Nüüdseks on ta jõudnud ka doktoritööni.

Ajakirjandusse sattus aga tuntud telesarjade ja filmide autor väga huvitaval moel. Ta läks kooli kõrvalt tööle Kalevi kommivabrikusse, kus esialgu tagus karamellitsehhis kinni kommikaste. Kuna töö oli üsna rutiinne, siis hakkas ta vabrikus ringi vaatama, ehk on midagi huvitavamat ametit. Oli küll. Näiteks lukksepaõpilane. Mõne kuuga omandas Juhan intsrumen­taallukksepa kolmanda kategooria. Aga seegi  polnud päris õige asi.

Viimaks sai ta paarituhandepealises kollektiivis kokku raadiosõlme direktoriga, kes asutas tööle minema televisiooni.

“Sain aru, et see on üks väga väärtuslik koht ja asusin kiiresti tegutsema. Käisin lausa Kalevi vabriku direktori juures, et ma väga tahan sellel kohal töötada.”

Ja mõne aja pärast saigi ta selle senise elu kõige meeldivama töökoha, mis oli kahest toast koosnev raadiosõlm ja kus tuli lasta muusikat, lugeda õnnitlusi, kutsuda saatekülalisi ja panna kokku programme. Juhan oli siis 17aastane.

Mikrofoniharjumus oli käes, ajakirjanduse vastu huvi tekkinud ja kaugel ei olnud enam esimesed artiklid, saated ja reportaažid. Näiteks kirjutas ta 1968. aastal Õhtulehes oma esimese järjejutu Ungari reisist. 1969. aastal oli ta kaastööline juba Sädemes.

Ajalehes Säde töötas Juhan Aare kuni sõjaväkke minekuni 1972. aastal. Nõukogude armees oli ta aasta õhuvägedes. Armeest naasnuna siirdus Aare Eesti Raadiosse, seejärel tuli ajaleht Noorte Hääl, kus ta tegi hakatuseks järjejutu erinevatest ametitest, käies vedruvankriga mööda Eestimaa külasid.

1977. aastal jätkus Juhan Aare ajakirjanduslik karjäär televisioonis saatesarju tehes.

Sealt oli sillutatud tee fosforiidisõja rindele, sest kui 1986. aastal tuli Nõukogude Liidus võimule Mihhail Gorbatšov, sai juba vabamalt ka tegelikkust välja tuua.

Eesti Ülemnõukogusse valiti ta Haljala ringkonnast 1988. aastal, mil tema vastaskandidaadiks oli Lembit Kaljuvee, kes oli tollane rajooni täitevkomitee esimees. Poliitilise karjääri esimene tõsisem otsus oligi 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine.

Juhan Aare seos Virumaaga sai alguse sellest, kui ta soetas endale Vihula valda Pedassaarde suvemaja, aastatel 2002-2005 oli ta Vihula vallavolikogu esimees.

Praeguseks on suvemaja müüdud, mis oli ka abielulahutuse tagajärgi (Juhan Aare esimene abikaasa oli Riina Aare, keda tuntakse Teelena Oskar Lutsu triloogiast “Kevade”, “Suvi” ja “Sügis”). Edasine elu tõi ta aga otse Rakverre, sest uus abikaasa on pärit just siit. Anu ja Juhani esiklaps Georg Richard sai 6. juunil viieseks.

Juhan Aarel on õde ja kaks venda, üks tema vendadest on tuntud muusik Tõnu Aare, kes veab ansamblit Apelsin. Kuid ka Juhan ise on muusikaga kokku puutunud, näiteks mängis ta Eesti kõigi aegade ühes esimeses rokkbändis Pop-Omega trumme.