Juhtkiri: Ametnike arvamus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Postimees/Scanpix

Lääne-Viru maavanema Einar Vall­baum otsustas hiljuti oma nõuniku, täpsemalt ettevõtlusalase nõustaja Urho Rätteli päevapealt vallandada sellepärast, et ta kritiseeris õiguskantsler Indrek Tederi vastuseisu Narva piiri eelisjärjekorras viibivatelt autodelt tasu võtmise suhtes.


See samm on tekitanud parajalt palju poleemikat eeskätt Vallbaumi poliitiliste vastaste seas. Näiteks Hundisilma jaanitulel oli see üks põhilistest jututeemadest, sellest kirjutavad poliitbroilerid oma blogides. Keskerakondlased pahandavad, et sellega piirab maavanem sõnavabadust.

Maavanem ise aga selgitas, et teda häiris vaid arvamuse juures olnud tiitel, esinenuks  Rättel kodanikuna, poleks ta nii järsult reageerinud.

Võib arvata, et üsna tundlikule maavanemale anti ülevalt poolt mõista, et sellised avaldused ei käi ühe riigiametniku töö juurde. Kas see on eetikaküsimus, lojaalsuse küsimus või sõnavabaduse piiramine, on juba maitse asi.

Kuid sisuliselt – ehk  piisanuks maavanemal oma nõustajaga lihtsalt tõsisema kõneluse ettevõtmisest, selmet talle leping silmapilkselt üles öelda.

Igatahes tundub kogu sumin ühe ametniku ümber tormina veeklaasis, kuid eks praegusel suvehakul, mil poliitmaastikul erilisi sündmusi ei ole, tekitab iga väiksemgi tõmblus virvendusi, mis lausa lainetena paistavad.

Kuigi elame demokraatlikus riigis, ei kipu meie riigiametnikud oma isiklikku arvamust või seisukohti avalikult avaldama, paremal juhul ollakse valmis oma mõtteid jagama n-ö eetriväliselt ja anonüümselt.

Sest konstruktiivset kriitikat, mis kas või nimetatud ametnike töövaldkondi parandaks, tihti jagub, kuid seda ei avaldata, sest peljatakse oma töökoha pärast.

Nõnda ei ole väljend “Lõuad pidada ja edasi teenida!” kuhugi kadunud ka meie päevil.

Tagasi üles