Mööda maakonda sõitnud diabeedibuss andis võimaluse tervist kontrollida ja müüte kummutada. Paraku lahkus nii mõnigi kontrollis käinud inimene diagnoosiga.
Diabeedibuss tõi oma ala spetsialistid kodukohta
3. juunil mööda Lääne-Virumaad tiirutanud diabeedibussi vajalikkust näitas inimeste suur huvi ratastel vurava tervisekabineti vastu.
Eesti Diabeedikeskuse juhatuse liige ja diabeediõde Ulvi Tammer ütles, et kuigi kokkuvõtted diabeedibussi selleaastasest ringreisist on alles tegemisel, oli huvi suur, mis näitab, et väikeste maakohtade elanikud ikkagi väga palju arsti juures ei käi ja niisuguseid kampaaniaid on vaja.
Puudub riiklik strateegia
Tammeri sõnul oli kontrollis käinud inimeste seas umbes 10-15 protsenti neid, kes vajasid põhjalikumaid uuringuid või kellele pandi diagnoos.
Diabeeti haigestumise tõus on Eestis samasugune nagu üle maailma. “Seda on nimetatud XXI sajandi epideemiaks, sest haigete hulk kogu aeg väga kiiresti kasvab,” tunnistas Tammer ning nimetas kõige suuremaks mureks, et Eestis ei ole riiklikku diabeedistrateegiat välja töötatud ja tegevus selles valdkonnas on suhteliselt kaootiline.
Mis puudutab ravi, siis ravimite poolest ei ole kõige hullem. Enamik ravimeid on meil ikkagi kättesaadavad. “Iseküsimus on, kui inimene on väikese maksevõimega, siis võivad ravimid tema jaoks kallid olla,” märkis diabeedikeskuse juhatuse liige, kes pani inimestele südamele, et nad korra aastas kindlasti laseksid oma veresuhkru taset kontrollida. Ja kui inimene kuulub riskirühma, siis veel tihedamini.
Meditsiinitehnika ja -tarvetega tegeleva Mefo ASi juhataja Enn Raud, kes sõitis diabeedibussiga kaasas, ütles, et diabeet ja hüpertensioon ehk kõrgvererõhktõbi võivad inimesele paraku salaja külge tulla. Kui diabeedi puhul tuleb 1. tüüp väga nähtavalt ja noortel inimestel äkiliselt, siis 2. tüübi diabeediga võib pealt 30aastane inimene olla diabeediga elanud neli-viis aastat, kui ainevahetushäire alles juhuslikul mõõtmisel avastatakse.