Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/06/06/3095072t1hee36.jpg)
Hiljuti “Ajujahi” konkursil koos muinasjuttu rääkiva mõmmi projektiga viiendale kohale tulnud Kristjan Võrno (33) on hoolimata noorusest värvika minevikuga. Oma lühikese elu jooksul on ta muu hulgas töötanud Vinni vallavalitsuses arendusnõunikuna, Urvastes abivallavanemana ja Võrus abilinnapeana.
Kristjan on läbi ja lõhki Lääne-Viru poiss, üles kasvanud Laekveres. Kodulinnaks peab mees aga Rakveret. Esimesed mälestused Rakverest viivad aega, kui ta isa ja õega bensiinidefitsiidi ajal mööda tühja Laada tänavat sõitis. Meeles on näiteks praeguse Kroonikeskuse asemel olnud vana ETK kauplusehoone ja tolmupilv, mis seal pidevalt keerutas.
“See on linn, mille käekäik läheb mulle alati korda,” kinnitab ta. “Siin elab palju minu jaoks lähedasi inimesi, sõpru ja endisi töökaaslasi.”
Kristjan käis algkoolis Laekveres, põhihariduse omandas Väike-Maarja gümnaasiumis ja seoses sooviga tutvuda uute inimestega omandas keskhariduse Rakvere gümnaasiumis. Gümnaasium tõi tema ellu väga olulised inimesed klassikaaslaste näol, kellega ta suhtleb siiani regulaarselt ja kelle juurde on alati võimalik minna nagu maale – koju. Laadida seal akusid ja puhastada oma mõtteid. Gümnaasiumi ajal valiti Kristjan ka Lääne-Viru õpilasomavalitsusliidu presidendiks, mis avas projektide maailma.
Pidi hakkama varakult peret ülal pidama
Täiskasvanuiga algas varakult, sest juba kooli lõpus sai ta isaks. Tütar Anete on praegu 13aastane ja elab nüüd koos emaga Soomes. Toona lapse sündides pidi Kristjan aga hakkama perele leiba teenima. Nii saigi tema esimeseks olulisemaks töökohaks Vinni vallavalitsus, kus hakkas tööle arendus- ja ettevõtlusnõunikuna. Vinni aeg oli seepärast põnev, et just toona hakati Eestis Euroopa Liidu raha jagama kohaliku elu arendamiseks. Tehtud töödest oli Kristjanile endale kõige huvipakkuvam ja siiani kõige silmaga nähtavam kergliiklusteede rajamine Mõdriku ja Vinni ning Vinni ja Pajusti vahele. Uue katuse said Kehala klubi ja Kadila raamatukogu. Kristjan kiidab toonast ja ka praegust vallavanemat Toomas Väinastet, kes on tema sõnul tugeva käe ja joonega inimene, samas avatud uutele muutustele ja ettevõtmistele.
Piiride murdja
“Sa pead Eestis näitama, et sa teed kogu aeg tööd,” täheldab ta. “Ma vist ei ole klassikalises mõttes selle vana kooli esindaja. Ma olen suhteliselt palju piiride murdja. Võib-olla ka selle pärast, et ma neid ei salli, või on elu pannud mõistma, et piirid on inimeste enda rajatud selleks, et oleks süsteemsus ja võib-olla lihtsam arusaamine. Raamid annavad võimaluse kellelgi hinnata teisi mingite parameetrite järgi. See on palju lihtsam kui see, et sa süvened sisusse ja näed, kas see töö on üldse otstarbekas, mitte ei täida mingit asja lihtsalt sellepärast, et sa pead selle linnukese märkimiseks tegema.”
Üks asi, millest Kristjan pole siiamaani aru saanud, on hommikul punkt kell 8 kontoris olemine.
“See on tekitanud mu elus nii palju vastakaid tundeid,” arutleb ta. “Keegi nagunii pärast ei kontrolli, kas sa teed kella viieni tööd või pärast seda. Need, kes kella kaheksast viieni töötavad, lahkuvad kell viis ega näegi, kas pärast ka midagi tehakse. Visuaalse kontrolli tähtsus on liiga suur.”
Kristjanit on väga tugevalt paelunud kohaliku omavalitsuse ametid, sest seal on nii palju asju, mida on võimalik ära teha. Mujal avalikus ruumis nähtu on andnud rohkesti inspiratsiooni töös. Paraku jääb paljude otsuste vastuvõtmine neis ametites bürokraatia taha.
“Eks elus ongi ju palju asju, mida tegelikult ei tohi teha,” nendib ta. “Pahatihti ongi nii, et inimeste töökohad on liiga jäigad ja konkreetset asja liiga pikalt tehtud. Probleem on just see, et väga sageli jäävad uued ideed sellise raamistiku taha seisma. Mõne idee tiivad kärbitakse nii ära, et sa saadki endale lõpuks broileri, mitte laululinnu. Olen seda avalikus teenistuses näinud korduvalt, et õige ilus asi jääb tegemata või tehakse lõpuks midagi sellist, mis ei too seda tulemit, mida inimesed hakkaksid tõesti hindama.”
Häid ideid tasub kopeerida
Kristjan hindab väga neid, kes käivad ringi ja nopivad maailmast põnevaid ideid. Näiteks hiinlased, kes klõpsivad välismaal pilte ja teevad oma maal asju järele.
“On väga õige kopeerida ja rakendada asju, mis mujal juba toimivad,” leiab ta. “Sest nii hoiad kokku aega, ressurssi, inimtööjõudu. Inimesed teevad nii asju efektiivsemalt ja naudivad seda rohkem.”
Samas arvab Kristjan ka, et need muudatused, mida ühiskond praegu nõuab, on liiga radikaalsed. Tema meelest ei saa päris nii, et uued inimesed uute ideedega tulevad pauguga peale ja vanad unustatakse. Üleminek vanalt põlvkonnalt uuele peaks olema lihtsalt kiirema käiguga liikumises ja tegemises. Arengut vahele ei ole võimalik jätta – peab kiiremini õppima.
Pärast Vinni valla töökohta läks Kristjan Tallinnasse eraettevõttesse projektijuhiks ja samal ajal astus Tartu ülikooli õigusinstituuti, kus suutis õppida kokku poolteist aastat. Seejärel tuli tema ellu jälle suur muutus ja 2006. aasta lõpus oli ta sunnitud kolima tütre pärast Rakveresse, sest Tallinnas polnud võimalik lasteaiakohta saada.
“Mu eraelu on väga tugevalt mõjutanud mu tööelu ja vastupidi,” nendib ta.
Rakveres tegeles mees kinnisvaraga, aga kui tütar kolis emaga Soome, võttis Kristjan suuna Tartu poole, et ülikooliõpinguid jätkatat. Elu aga viis peagi selleni, et ta kandideeris 2008. aastal Urvaste valla (seal, kus elab poeet Contra) abivallavanemaks. Esimese loo uuest abivallavanemast Urvaste valla lehte kirjutaski just Contra.
Kardab elus väga vähe
“Huvitav ongi see, et tegelikult ma kardan elus hästi väheseid asju,” ütleb ta. “Kuna mu elus on palju muutusi olnud, siis ma seda muutuste hetke üleüldse ei karda. Pigem annavad muutused mulle lisaenergiat. Need väljakutsed, mis elu on mulle pakkunud, haaravad mind kaasa ja õnneks pidevalt suuremate teemadega.”
Kristjani elu on olulisel määral mõjutanud haigus – astma –, mis on teda päris palju piiranud. Nii pole ta saanud tegeleda lapsena spordiga või osaleda kaitseväeteenistuses. Samas on haigus tublisti mõjutanud muid oskusi, näiteks vene keele sai ta selgeks lapsepõlves Musta mere
ääres taastusravil käies. Korduvalt haiglas ja Taevaskojas lastepansionis olles on ta õppinud võõrastega kontakti leidma ja
uutes olukordades toime tulema. Teismelisena avastatud rattasport aga on aidanud haigust leevendada ning sel hooajal plaanib Kristjan osaleda enamikul Filter Cupi sõitudel.
Aga Urvaste kasuks otsustas Kristjan tookord, valides kahe võimaluse vahel: kas viibida Hansapanga kontoris kaheksast viieni või töötada ja toimetada Eesti mõistes ühes ilusaimas piirkonnas, mägede ja metsade keskel. Urvaste oli ka seepärast huvitav, et seal on koos hästi huvitavad ja tegusad inimesed alates Contrast või Nõiariigi pererahvast ja lõpetades aktiivsete külaseltsidega.
Kristjan mäletab, kuidas vallavanem Lembit Luts palus osta vallavalitsuse seinale Urvaste ja Eesti kaardi kõrvale maailma kaardi. See võimaldas pidevalt aru saada “suurest pildist”.
Poliitikas ei kodunenud
IRLi liikmeks astus Kristjan Rakveres juba 2006. aastal, sest tal oli IRLis palju tuttavaid. Ise jäi ta erakonnas siiski passiivseks, kuna tol hetkel polnud seal tema jaoks mingisugust väljundit.
Urvastesse tööle minek viis ta kokku Võru neiuga, kellest sai tema elukaaslane ja tütar Liisbethi (4) ema. Pere ja kodu loomine pani enam mõtlema ka kohalikule elule. Rohkelt puudujääke, mis Võru linnapildis silma jäid, motiveerisid poliitikas aktiivsemalt kaasa lööma. Tulemas olid 2009. aasta KOV-valimised ning valimistel õnnestus koguda vajalikul hulgal hääli IRLi ridades linnavolikogusse saamiseks.
Kuna endine amet abivallavanemana oli piisav alus võtta enda kanda ka linnavalitsuses töötamise roll, siis nii juhtuski, et temast sai Võru abilinnapea majanduse ja arengu valdkonnas (tollal oli Võrus neli abilinnapead).
“Mind ei inspireerinud poliitika ise, vaid see võimaluste rohkus, mida selles ametis saaks ära teha,” räägib ta. “Eesmärk oli pigem kõike seda rakendada, mida olin tolleks hetkeks avalikus sektoris ja elus omandanud. See oli suur väljakutse minu jaoks, sest alanud majanduskriis avaldus kõiges. Igapäevaseks tööks sai otsida kohti, kuidas asju kokkuhoidlikumalt teha.”
Abilinnapeana tuli oma valdkonna kulutusi kärpida 25 protsendi võrra, kuid tuled pidid kindlasti põlema jääma ja tänavad sõidetavad olema.
Inimesi seovad omavahel ikka mingid suhted ja uue inimesena uues linnas, eriti veel poliitilises mängus, avaldus peagi poliitika tegelik pale. Nii juhtus, et kohalikus elus ehk senini traditsiooniks olnud poliitilise ametikoha “maksustamine” ehk siis igakuine raha sissenõudmine ametikoha eest tekitas kiiresti probleemi. Nimelt otsustas Kristjan keelduda igakuise raha andmisest sularahas erakonna ühe liikme kätte, mis põhjustas IRLi siseelus tõsise võitluse. Kohalikus meedias tembeldati see lausa “obroki”-juhtumiks ja tekkis suur skandaal, millest olid huvitatud suuresti vanad rivaalid.
Kristjan on nõus väitega, et poliitika ongi kompromisside koht, kuid liiga tihti tehakse kompromisse vale ja vale vahel. Samuti on ta päri mõttega, et ega poliitika ei ole räpane, vaid inimesed ise muudavad selle räpaseks. Ta on kohanud paljusid poliitikuid, kes ajavad asja aate või põhimõtete pärast. Samas kohanud ka neid, kes suudavad silma vaadata ja sõna otseses mõttes valetada, keerata sellise jama kokku, millest lõpuks kõik väljuvad kaotajatena. Suuremaks probleemiks abilinnapea kohal oli pigem aga see, et seni omandatud kogemusi polnud võimalik rakendada. Poliitilised mängud “isakeste” vahel väsitasid lõpuks nii vaimselt kui füüsiliselt.
Niisiis oli erakonnas ja juhtival poliitilisel ametikohal olek Kristjanile elus oluline õppetund. Kaks aastat Võru linnavalitsuses andsid väga lähedase pildi suurest omavalitsusest, regionaalsetest probleemidest, poliitikast ja arengust, kuhu liigutakse.
“Sain aru, et jääda poliitikuks, mängida kaasa mingeid mänge, ei ole mu huvi,” sõnab ta. “Nägin, et sellise meeskonnaga edasi liikumiseks mul energiat ei ole ja et tuleb uueks perioodiks otsida endale uusi väljakutseid.”
Tegi oma ajalehte
Siis hakkaski Kristjan lisaks oma põhitööle Võrus tegema Rakvere Kuulutajale sarnanevat tasuta ajalehte Uudistaja. Mõte oli avaldada lehes teateid kohalikest kultuuri- ja muudest sündmustest, artikleid huvitavatest persoonidest ning reklaami müügist raha teenida.
Lehetegemine aga viis ta kohe kohalike lehtede “kaanepoisiks”, sest neile ei meeldinud mõte konkurendist reklaamiturul. Kuna nad nägid uues lehes suurt ohtu, hakkasid lehed kirjutama, kas abilinnapea ikka tohib tegeleda ettevõtlusega, ja avaldama abilinnapeast fotosid igas asendis.
Lehetegemist peab Kristjan start up’i mõttes väga heaks õppetunniks. Leht ilmus kokku kolm kuud. “See oli põnev ja huvitav ettevõtmine oma detailsuse poolest,” lausub Kristjan kokkuvõtvalt. Ajalehe kinnipanemisega samal ajal lahkus Kristjan omal soovil ka abilinnapea kohalt.
“Kohalikud lehed olid kirjutanud kokku nii palju müüte ja tobedusi, et linnavalitsuse kontoris kulus suurem osa ajast nende väidete ümberlükkamisele, mitte töö tegemisele.
Inimesed tulid küsima, kas Võrno tegi tõesti oma kodu juurde linna raha eest asfaltplatse, kiusas mingeid ettevõtjaid ilma põhjuseta või oli töö ajal tegelikult oma erakontoris.
“Kogu see avalik surve ja pinge avaldus lõpuks mu peresuhetes,” tunnistab mees. “Kõik me oleme siiski inimesed ja arvamine, et kui oled abilinnapea, siis justkui oled läbinud “poliitkooli” ja see peaks laienema ka su perele, on vale. Olen kindlalt veendunud, et anonüümsed kommentaarid peaks Eestis lõppema. See oleks nagu tänaval karjuda oma häid või halbu arvamusi, ise samal ajal põõsas peidus istudes. Kui ei julge end näidata, siis ole vait või kirjuta endale märkmikusse.”
Kristjanile meenub üks jutuajamine 2008. aastal, kui ta oli just Võrumaale kolinud ning käis tugev arutelu teemal, kuidas noori kohaliku eluga paremini siduda, et elanike arv ei väheneks. Küsimuse peale, mis on tehtud selleks, et elanike arv Võrumaal ei väheneks, vastati, et on renoveeritud koole, lasteaedu, ehitatud staadione ja rannaalasid. Kristjan küsis, kas sellest on ka elanike arv paranenud. Vastus oli muidugi ei.
“Ütlesin tol hetkel ja see on ka tõsi, et inimesed teevad otsuseid suuresti ikkagi selle järgi, kas tööd on või ei ole,” lausub ta. “Kui pakkuda inimesele tema oskuste ja võimekuse järgi tööd ja head palka, nagu Urvastesse kolimisel minu puhul, siis saab ka loodud perekond, kodu, tuttavad ja see keskkond, mille pärast piirkonnas elada. Võtmeküsimuseks on töökoht, millega on võimalik ennast ja peret ära toita.”
Võru linnavalitsusest ära tulles ja ka naisest lahku minnes otsustas mees, et Võrus ei ole rohkem ideid, mida realiseerida. Praegu Kristjanil igapäevast töökohta klassikalises mõttes ei ole, ta elab säästudest ja hästi kokkuhoidlikult. Ise ütleb ta naljatades, et püsivaks elukohaks on auto, mis viib rohketele kohtumistele Tallinnas, Tartus ja muudes kohtades. Laekverest on saanud taas väike puhkekoht, et valmistuda uuteks suurteks ettevõtmisteks.
Mängukaruga ajujahile
Kristjani kõige uuem projekt on muinasjuttu rääkiva mängukaru Mimmi projekt, millega mees jõudis ETV saates “Ajujaht” viiendale kohale.
“Olen üks nendest isadest, kes on kogu aeg uute asjade otsingutel,” jutustab ta Mimmi sünnist. “Mul on pidevalt peas tuhat mõtet, kuidas seda maailma paremaks muuta. Olen ka üks nendest inimestest, kes väga tihti unistab. Mulle pakub selline avastamise maailm hästi suurt huvi.”
Kristjan tunnistab, et muinasjutukaru Mimmi loomise idee sai alguse tema oma elust, kui jäi liiga vähe õhtuid, mil saanuks oma lapsele ise muinasjutte lugeda. Juba siis, kui vanem tütar kolis Soome, mõtles mees, et võiks olla selline mänguasi, kes räägiks oma ema või isa häälega. Nüüd, kui ta on ka nooremast tütrest Liisust
eemal, jõudiski otsusele, et aitab naljast, idee tuleb ellu viia. Sügisel viis ta oma idee teha kaisukaru, kuhu lapsevanem saab ise muinasjutte peale rääkida, “Ajujahi” saatesse konkureerima 300 kandideerinud projektiga.
Karu sai muinasjutuvestjaks valitud just seepärast, et karudel on “mingi emalik tonaalsus”, suhestumine. Pealegi on kogu muinasjututeema saatnud Kristjanit juba lapsest saati. Näiteks mäletab ta, kuidas onu (Hannes Võrno isa) pani sageli mängima “Onu Remuse” jutuga vinüülplaadi.
Võrus elades kutsuti teda koos kahe teise sõbraga naljatledes karudeks. Võrus sündis ka mõte, et kui äge oleks, kui sealses Kreutzwaldi pargis puud pühapäevahommikuti muinasjutte jutustaksid. Siis oleks ühel põlvkonnal võimalik suureks kasvades kunagi meenutada, kui tore oli lapsepõlv, kui isa-emaga sai käidud hommikuti pargis lugusid kuulamas, mis rääkisid kangelastest ja Kaval-Antsust.
“Ajujaht” koos Mimmi projektiga on toonud Kristjani täiesti uude maailma. See on maailm, kus kasutatakse paljudele veel tundmatuid mõisteid, nagu start up, äriinglid, kiirendid, inkubatsioonikeskused jne. Jäärana on ta maailma muutmiseks ja takistuste ületamiseks alati valmis.