/nginx/o/2016/02/26/5097833t1hae27.jpg)
/nginx/o/2010/07/01/395610t1hee79.jpg)
Jalutasin mõni päev tagasi Rakveres ringi, et nautida ilusat suveõhtut. Peatusin Silla tänava tiigi juures, kus on ka linna mitteametlik päevituskoht, vaatasin voolavat vett ja askeldavaid parte.
Repliik: Jagatud rõõm ühest hetkest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koht oli peaaegu inimtühi, vaid ühel pingil istus nooremapoolne mees. Kui hakkasin juba lahkuma, tõusis mees korraga püsti ja tuli minu juurde. Lihtsalt selleks, et jagada toredat kogemust. Ta rääkis pardiemast poegadega ning tahtis mulle neid näidata.
Nii me, kaks võhivõõrast inimest, hiilisime koos mööda tiigiäärt, et juba üsna asjalikke piilusid näha. Ja edukalt.
Hoolimata sellest, et vene keelt rääkiv noormees oskas vaid üksikuid eestikeelseid sõnu ning ka minu vene keele oskus on kehvapoolne, oli meil koos tore. Mõistmine peitub tahtmises.
Mees kirjeldas, kui pisikesed olid pardipojad olnud paar nädalat tagasi. Jälgisime vanalindude võitlust toidu pärast. Kirusime kraaksuvaid vareseid.
Pooltund kulus lennates. Ning oli ka õpetlik. Tuletas meelde, et ilu peitub pisiasjades.