Pokumaa pokud ootavad inimesi külla

Nõiariiki igal päeval ilma dokumenti näitamata sisse ei pääse, aga vahel juhtub ka imesid ning külalislahke pererahvas lubab riiki vabalt siseneda. Foto: Silja Mölder

Hellenurme, Pokumaa, Urvaste ja Uhtjärve Nõiariik on kohad, mida tasub põhjaeestlastel enne pikema teekonna ettevõtmist uudistamas käia.

Mõni aeg tagasi käisid Tamsalu kooli õpetajad oma korralisel Eestimaa avastamise suvereisil.

Hoolimata kodumaa väiksusest, leiab siit ikka ja jälle endale uudseid paiku ja tihti on varem nägemata kohtade külastamatuse põhjuseks see, et pole olnud juhust nende leidmiseks.

Internetist saab info kergelt kätte ja virtuaalselt võib palju kohti läbi käia, kuid puuduvad lõhnad, konarlikud rajad, trepid küngaste veerel ja loomulikult tänavusuvised sääseparved.

See tähendab emotsioonide maailm, mille pärast reisima minnakse ja mida tahaks kogeda üha uuesti ja uuesti. Reis pole mitte midagi muud kui enda ümber toimuva salvestus ja kogetud-nähtud seikadest saabki kokku loo.

Alati on rännuteele asujate kogum erinev ja seekord olid õpetajate kirjule seltskonnale lisandunud nende lapsed, lapselapsed ja naabrilapsed.

Kindlasti meelitasid just pokud kokku need päris pisikesed ja veidi suuremad, või ehk ka mõni nõid luua seljas. Lastega reis on lõbus, sest nad on vahetud ja vaatavad asju üsna omamoodi juurdleva pilguga.

Lõuna-Eestis reisides tuleb kohalikega suheldes arvestada, et nende vestetud lugudes on alati piisake nalja ja mõistujuttu. Seepärast ei saa päris tõsiselt võtta kõike, mida tõe pähe pakutakse.

Lõunaeestlased sarnanevad oma piltliku kõne poolest meie põhjanaabrite soomlastega ja huvitaval kombel jäävad põhjaeestlased oma kuivuse ja kainusega nende kahe nalja armastava rahva vahele.

Hea, et Uhtjärve Nõiariiki pääses tollel päeval vabalt sisse, sest passi kaasahaaramine oli kõikidel ununenud.

Uhtjärve turismitalu pakub võimalust ööbida kanajalgadel majades ja teha nõiatempe. Kuid eestlane ei talu kõhutühjust ja nii suundusime kõigepealt söögisaali.

Nõiariigis on nõiakombed ning tuli ainult lausuda “Lauake, kata end”, kui suurel söögilaual olid vaagnad suurte lihatükkidega, kausid oasalatiga ning taldrikud koduse kohupiimakoogiga.

Lihatükid olid maits­vad ning kohupiimakook võis keele alla viia, aga kuna tegemist oli ikkagi nõiariigiga, siis oli parem keel hammaste taga hoida.