Kiindumus koera ja inimese vahel muutis saatust

Margus Kotteriga tema koduaias kohtudes tunnistas mees, et lapsena ei unistanud ta politseiniku ametist. Pärast Rakvere I keskkoolis põhikooli lõpetamist plaanis noormees Tallinnasse merekooli minna.

Meremeest aga temast ei saanud. Põhiharidust tõendav tunnistus maandus kodulinna kutsekeskkooli kantseleis. Mõne aasta pärast lõpetas Kotter kooli kvalifitseeritud mööblitislerina.

Kardinaalselt erinevaid käike selgitas mees asjaoluga, et puutöö on talle alati meeldinud. Isa suri tal varakult ja nii pidi noormees kodus kogu aeg midagi meisterdama. Et tavaline keskkool elukutset ei andnud, siis oligi kutsekeskkool loogiline lahendus.

Koer Dik

Pärast kutsekeskkooli lõpetamist läks Kotter 1992. aastal vabatahtlikult aega teenima ja sattus Eesti vabariigi piirivalvesse. See oli aeg, mil kõrvu tegutseti veel Nõukogude armee ohvitseridega.

Kuressaare piirivalvekordonist, esimesest teenistuspaigast, anti talle Nižni Novgorodist pärit ida-euroopa lambakoer Dik. Esimesel kohtumisel oli neljajalgne kaheksa kuud vana ja isepäine. “Rebis rihma ja tahtis kogu aeg ees olla,” meenutas Kotter.

Piirivalves teenistuskoerte dresseerija ametit õppinud Kotterile see mõistagi ei meeldinud ja algas mõlemapoolset kannatust nõudev õppeprotsess.

Et alguses näris koer kõik rihmad läbi, siis asendati need ketiga. Ega dresseerijagi ebamugavustest pääsenud, sest kett hõõrus ka teda. “Peod olid pidevalt verised,” selgitas Kotter.

Vene armees ja Eesti kaitseväes on teenistuskoerte õpetamiseks erinevad meetodid. Kui idanaabrid treenivad neljajalgset jälge üles võtma, siis lõpptulemusena peab ees ootama inimene, keda tuleb rünnata.

Eesti kaitseväes lõpeb otsitava leidmine mitte ründamise, vaid koerajuhi antava maiusega. Kotteri sõnul on see vähemalt meie oludes parem variant, sest sageli kasutatakse teenistuskoeri loodusesse eksinute otsimiseks ja siis ei ole karta, et koer näiteks mitu päeva metsas olnud pooloimetut inimest veel ründab.

Dikist edasi jutustades meenutas Kotter, et kord tuli päev, mil otsustati, kes sobib teenistusse ja kes mitte. Diki puhul proovis üks ohvitser teda puuri juures õrritada, kuid koer ei näidanud üles piisavat agressiivsust ja see oli teenistusest väljapraakimise aluseks.

Keelitas siis Kotter ohvitseri, et see ta ikka koos koeraga katsetele lubaks. Lubaski. Pani ise kaitsevammuse selga ja keeldus Kotteri ettepanekust tulla appi, kui vaja peaks minema.

Isekas ohvitser jõudis teha 10-20 sammu, kui 60-70 kilogrammi kaaluv Dik ta jalust maha rabas ja tugevast materjalist vammusel mõlemad varrukad otsast rebis. Mees sai tõsiselt kannatada ja asi oleks võinud pärsi hullusti lõppeda, kui Kotter poleks viimasel sekundil jaole saanud.
Mõistagi tunnistati Dik ruttu teenistuskõlblikuks ja peagi viis kahe sõbra tee piirile Narva.

Saatuse pööre

Kord jooksis üks mees Narva piiripunktist dokumente esitamata lihtsalt läbi. Õigemini öeldes tal vajalikke dokumente polnudki. Mehe õnnetuseks oli seal läheduses parajasti Margus Kotter koos Dikiga ja nii jäi piiririkkuja teekond äärmiselt lühikeseks.

Koera võimsust selgitas Kotter nii. Ühel päeval otsustas Dik ajateenijatega korvpalli mängida. Rabas palli lõugade vahele ja jäi vastasmängijaid ootama. Paraku ei ilmutanud enam keegi palli vastu suuremat huvi.

Läks siis Kotter ise paluma, et Dik talle ka palli annaks. Kui mees selle lõpuks kätte sai, vajus pall lössi – koer oli selle lihtsalt katki hammustanud.

Aga alati Kotterit koera juures ei olnud ja nii tuli ühel tunnimehel tublisti vaeva näha, et oma relv Dikilt kätte saada. Kotter oli läinud mõneks päevaks koju ja puurist mingil kombel lahti pääsenud Dik märkas, et külma ilmaga soojendusharjutusi tegev tunnimees pani relva korraks puu najale. Hetke pärast oli see juba Diki hambus.

Peagi hakkas Kotteri teenistusaeg läbi saama. Seda lühendati veel seitsme päeva võrra, sest mees oli väeosa parim laskur.

Kotterile sai selgeks, et koos oldud aeg on neid Dikiga ühendanud, ja teineteisest lahkumine ei tulnud kõne allagi. Kokkujäämiseks oli ainult üks võimalus – minna piirivalvest politseisse. Ja nii sattus Kotter Lääne-Viru prefektuuri.

Dik oli asendamatu abimees maakauplustesse sissemurdjate leidmisel. Sageli olid murdvargad kohalikud ja koer viis politseinikud otse kurjategija korteriukse taha.

Premeerimisest rääkides selgitas Kotter, et seda tuleb teha kohe. “Hilisem vorstilati ostmine koera puhul ei toimi, sest ta ei saa sellest aru,” rääkis Kotter. Seepärast oli tal alati kaasas juustutükk – juustu armastas Dik hullupööra.

Ühel õnnetul päeval aga oli Dik Huljal seifivarga jälgi ajamas. Rada viis üle sõidutee. Ja siis see juhtuski – Dik sai autolt löögi. “Viisime Tallinna haiglasse,” jätkas Kotter, pidades samal ajal võitlust mälestuste äratatud tunnetega. “Nädala jooksul kustus ära.”

Asjad kukkusid põue

Kotteril aitas kaotusvalu leevendada pooleteiseaastane koerapiiga Lya. “Ehe tüdruk – ei sallinud mitte kedagi,” meenutas Kotter, kelle sõnul oli Lya eriti maias väljasirutatud käte peale.

Kord oli prefektuuris rivistus ja pealinnast tulnud ametnik palus esitada töötõendid. Vaevalt oli kontrollija sirutanud käe Kotteri töötõendi järele, kui Lya mehe käisest kinni naksas. Õnneks oli peremees kiire reaktsiooniga.

Ühel päeval viis haigus Lya ära. Igaveseks.
Kotter on mõelnud koera koju võtta, kuid seni pole sellest midagi välja tulnud. “Kahe koera kaotus – see on paras tragöödia,” sõnas ta.

Kriminaalpolitsei töö helgemast poolest rääkides meenutas Kotter lugu, kui Rakveres kohtumaja vastas oli sisse murtud Kodu poodi ja turvafirmal õnnestus sissemurdja tabada.

Mees kinnitas teda üle kuulavale Kotterile, et pole kurjategija, vaid sattus juhuslikult poe juurde. Vaatas, et aken on katki löödud, ja läks siis lõhutud akna kaudu poodi juhtunut uurima. Üle riiulite ronides olevat asjad talle põue kukkunud.

Veel meenus Kotterile juhtum, kui talvel murti sisse maakauplusesse. Ka sel korral kurjategijal ei vedanud, sest kotti pistetud hernepurk läks mingil põhjusel katki. Kotis oli aga auk, kust herned pudenesid lumme. Kotteril ei jäänud muud üle kui hernerida mööda minna ja pikanäpumees kinni nabida.

Politseitöö rängemast poolest rääkides tunnistas Kotter, et raskete kuritegude paigad näevad küll räiged välja, kuid politseinik peab oma tööd tegema emotsioonidesse laskumata. Emotsioonide vältimine ei õnnestu vaid siis, kui ohvriteks või kannatanuteks on lapsed.

Relvaspets

Kotter tunnistas, et laskesport on teda kogu aeg huvitanud. Lapsepõlves käis ta Rakvere tiirus õhupüssist laskmas.
“Lastes saab end ümbritsevast välja lülitada,” tõi mees näite selle spordiala võlust. Samas selgitas, et relvad on ohtlikud ja nendega tegelemisel muule mõelda ei tohigi.

Püstolist Clock on Kotter treeningutel lasknud 25 meetri pealt 98 silma sajast võimalikust. Küsimusele, kuidas see võimalik on, vastas mees, et Clock on hea püstol. “Ega Makarov (püstol - toim.) halvem pole,” lisas ta. Politseinikele laskmist õpetava Kotteri sõnul tahab iga relv harjumist ja harjutamist.

Lääne-Viru politseinike laskmisoskust peab ta Eesti keskmisest kõrgemaks. Põhirõhk pannakse just taktikalisele laskmisele ehk imiteeritakse olukordi, mis võivad elus ette tulla. Kus distantsid ei küündi üle seitsme meetri. Seepärast peab politseinik relva käsitsedes olema kiire ja osav.

Margus Kotteril on ka nimekaim, samuti politseinik. Kord käis Kotter Soomes komandeeringus. Mõne aja pärast helistas nimekaim ja päris, ega ta hiljuti välismaal pole käinud. Saanud jaatava vastuse, teatas Tallinnas töötav nimekaim, et seda ta arvanudki, sest oli ootamatult rahaülekande saanud. Kotterile endale tuleb nädalas paar meili, mis mõeldud nimekaimule.

Vabal ajal toimetab kriminaalpolitseinik Margus Kotter kodus, võimaluse korral käib jahil või kalal. Ja ei kahetse ega muudaks oma elus midagi.

MARGUS KOTTER

• Sündinud 2. oktoobril 1973. aastal Rakveres.
• Lõpetanud Rakvere I keskkoolis põhikooli ja Rakvere kutsekeskkooli mööblitisleri erialal.
• Kvalifitseeritud teenistuskoerte dresseerija ja laskeinstruktor.
• Alates 1993. aastast töötab Lääne-Virumaa kriminaalpolitseis.

Kiindumus koera ja inimese vahel muutis saatust

Märksõnad