/nginx/o/2008/04/25/35858t1hfedc.jpg)
Eesti on olnud esimesi päevi analoogtelevisioonivaba ning umbes 20 000 majapidamist on praegu telepildita. Umbes sadakond majapidamist, kus looduslike iseärasuste tõttu ollakse pildi kvaliteediga hädas, vajavad veel ülikõrge vastuvõtuantenni püstitamist.
Igatahes on riik lubanud lähitulevikus rajada väikesaatjaid, nii et kõik soovijad saaksid oma kodus digipildi telerisse.
On mõnevõrra üllatav, et kuigi analoogtelevisiooni lõppemisest ning digiajastu algusest räägiti ja kirjutati pikalt ette, info ja reklaam jooksis nii teleris kui tuli postkasti, on ometi mõned tuhanded majapidamised telepildita teadmatusest. Kuidagi õnnestus inimestel jääda üleüldises infotulvas teabest puutumata.
Muidugi, mõnede kaaskodanike jaoks see polegi probleem, sest neil puudub teleri vaatamise harjumus või vajadus või hoopis huvi eestikeelsete telekanalite vastu. Ja enamik venekeelsete saadete austajaid saab need oma telepurki kaabel- või satelliittelevisioonist.
Aga ometi on neid, kes istuvad õnnetult pilditu kasti ees. Valdavalt on need eakad, kel pole lähedasi, kes aidanuks tehnilised probleemid lahendada. Ja üksiku vanainimese või töötu leibkonna jaoks on tehtav kulutus märkimisväärne ning leitakse, et pilt oli teleris seni piisavalt hea.
Iseenesest on digitelevisioon muidugi tore ja pakub senisest oluliselt enam võimalusi pildikasti vaatamiseks. Ilmselt tasuvad ka teavitustööks kulunud miljonid ennast ära, sest digipildi edastamine pidavat telejaama jaoks analoogpildi edastamisest palju odavam olema. Loodetavasti võib seetõttu oodata ka teleprogrammide kvaliteedi tõusu.
Teisest küljest on kummaline, et digileviga seotud uudiseid tuleb praegu kui rindeteateid, ja jääb mulje, nagu oleks televisiooni tarbimine inimõigus, mida vaja kaitsta ning mis on inimese eluks hädavajalik. Hädavajalik on hoopis muu. Näiteks see, et inimestel oleks kõht täis, katus pea kohal ja süda rahul.