Deniss Minzatov: Sellest, kuidas lapsi armastada ei tohi

Deniss Minzatov. Foto: Erakogu

Pedofiilia avaldumisel on täiskasvanu seksuaalne huvi ja tegevus suunatud lastele. Kannatanud on nii samast kui ka vastassoost.

Pedofiilia on kriminaalkuritegu. Nimelt keelab seadus igasuguse sugulise kontakti alla 14aastaste lastega. Kui kontakti puhul kasutatakse vägivalda, tähendab see vägistamist raskendavate asjaoludega.

Sellisel juhul on vangistuse maksimummäär viisteist aastat. Kuriteoks loetakse ka lastest pornograafiliste ja erootiliste fotode, filmide ja materjalide valmistamist, hoidmist, demonstreerimist.

Sellised kuriteod on rasked, sest kannatanud on lapsed, kellel ei ole elukogemust. Psühhotrauma jääb ohvrile aastateks, mõnikord isegi kogu eluks. Ohvritel on raske ja vahel isegi võimatu luua kontakti oma eakaaslastega, raskendatud on elukaaslase leidmine, pere loomine, laste saamine.

Neid saavad aidata psühholoogid ja spetsialistid. Juhtudel, kui pedofiil vägivalda ei tarvitanud, võib trauma avalduda ka hiljem, täiskasvanuna. Kui “suhe” pedofiiliga kestis pikemat aega, võib ohvril tekkida moraalsete hinnangute deformatsioon, mis viib selleni, et elulised vaated erinevad tavapärastest. Ilma psühholoogilise abita mõjutab see samuti negatiivselt alaealise käitumist ja tema edasist saatust.

Kuidas kaitsta last?

Pedofiili ohvriteks võivad langeda lapsed, keda nad on kohanud juhuslikult - tänaval, pargis, teel koolist koju ja mujal. Et vältida selliseid kohtumisi, võiks vanem ise tuua lapse koolist või huviringist koju või paluda appi näiteks vanavanemaid.

Üks lahendus oleks ka see, kui laps tuleks koju läheduses elava kaaslasega. Samuti võiksid vanemad aeg-ajalt kontrollida seda, kus nende lapsed on – näiteks helistades lapsele mobiiltelefonile.

Vanemad peaksid teadma, kellega nende lapsed lävivad. Pärast väljas käimist tuleks vanematel end kurssi viia, kus laps käis ja kellega suhtles. Seda ei tohi aga mingil juhul teha ülekuulamise vormis.

Lapsevanema ja lapse suhe peab olema usalduslik ja sellised jutuajamised peaksid olema mõlemale poolele päeva loomulik osa ning tooma suhtlemisrõõmu, mitte aga tunduma ühele poolele kohustusliku aruandmisena.

Pedofiilid ja internet

Pedofiilide rünnakute sfääriks on saanud ka virtuaalne keskkond: internetifoorumid, e-kirjavahetus, vestluskeskkonnad. Sealne suhtlemine on näiliselt anonüümne. Nii on lapsel raske teada saada, kas temaga suhtleb eakaaslane või “onu”.

Huvitav on fakt, et pedofiilid ei varja tihti oma vanust. Seda ei tee nad seetõttu, et lastel ja teismelistel on huvitav suhelda endast vanemaga.

Pedofiil alustab suhtlemist süütu vestlusega elust, selgitab välja, millega laps tegeleb, kus elab, kes on tema vanemad. Pärast räägib sellest, mis võib last huvitada, lähtudes lapse varasemast jutust. Teemaks võivad olla arvutid, mängud, mobiiltelefonid jne.

Edasi püüab ta last meelitada kohtumisele, kus teeb talle ettepaneku minna enda juurde koju filmi vaatama, suitsetama või midagi jooma. Mitte alati ei otsi pedofiil seksuaalset kontakti juba esimesel kohtumisel. Pedofiil võib pikkamööda “harjutada” last oma elukohas käima: aitab tal teha koduseid ülesandeid, tundideks ette valmistada, saadab teda treeningutele, kontrollib õppeedukust.

Mõnikord võivad vanemad sellisest väärastunud sõprusest teada (reeglina üksikvanem, kellel on väike sissetulek ja kes on pere ainuke toitja, tööga koormatud).

On olnud juhtumeid, kui üksikvanem sulgeb silmad nende “peresõbra” veidruste ees. Pikkamööda pakub pedofiil lapsele üha kummalisemaid “meelelahutusmänge” - alasti fotosessioonide korraldamist (mis meeldib eriti tüdrukutele, kes unistavad saada fotomodelliks), ühiste “mängude” videosid jne.

Jälgi oma last

Lahendus on siinjuures vaid üks – vanem peab pöörama rohkem tähelepanu sellele, mida laps teeb internetis. Ja jällegi tuleb mängu usaldus lapse ja vanema vahel. Lapsel on õigus isiklikule tegevusruumile, vägisi sinna tungida on lubamatu ning see toob kaasa pigem vastupidise tulemuse: laps muutub kinniseks ning leiab interneti kasutamiseks võimaluse mujalt.

Mida tähele panna ja kuhu pöörduda, kui märkate midagi kahtlast?

Pedofiil võib olla ka pereliige: lapsevanem, kasuisa või
-ema, kolmas inimene, kes mingil põhjusel elab lastega samal elamispinnal. Siin peab tähelepanelik olema teine lapsevanem. Ükskõik missugune ebaloomulik, kahtlane käitumine peaks süütama peas ohutule.

Näiteks rõhutatud püüdlus jääda lapsega kahekesi, ilma teise lapsevanema juuresolekuta; tihedad ja kauakestvad lastetoa külastused öösiti ilma näilise põhjuseta; püüe “juhuslikult” puudutada lapse suguorganite piirkonda; lapse riidest lahtivõtmine, ümberriietamine, tema jälgimine sellise tegevuse juures; lapse juuresolekul alasti käimine; alasti lapse pildistamine, piltide hoidmine ja vaatamine; nii tütre poisssõpradesse kui poja tüdruksõpradesse armukade ja agressiivne suhtumine; abielu- ja seksuaalsuhtesse külm ja tagasilükkav suhtumine.

Kui teine täiskasvanu ei pane selliseid ohu märke tähele või märkab neid, aga ignoreerib, või heidab lapsele ette, et too mõtleb kõik välja, siis viib see olukorrani, kus laps tunneb täielikku jõuetust ja kaitsmatust.

Pedofiil on hirmul, et tegu saab avalikuks, ning muutub üha järjekindlamaks ja halastamatumaks. Sellise lootusetu olukorraga seoses süveneb ka ohvrile tekitatud trauma raskus. Mõnel juhul piisab vestlusest teise täiskasvanuga, selleks võib pöörduda psühholoogi poole. Peale selle tegutseb Narvas mittetulundusliku organisatsiooni Lapsele Oma Kodu tasuta psühholoogilise abi liin, kuhu saab selliste küsimustega telefoninumbril 8007070 pöörduda.

Seadus kohustab lapsevanemat hoolitsema oma lapse eest. Kuid lastekaitseseaduses on kirjas, et iga täiskasvanu peab teavitama igast abivajavast lapsest politseid, sotsiaalasutust või muud asutust.

Kui te märkate teile tundmatu või ka teile hästi tuttava inimese, kellega te ei tahaks suhteid rikkuda või kellele ebameeldivusi valmistada, kahtlast tegevust, siis ei ole õigustust käegalöömiseks või silmade sulgemiseks.

Pöörduda võib politseisse ka anonüümselt telefonidel 3576181, 3372345 ja 3222666 või meilitsi aadressil [e-mail].

Nagu ütleb eesti vanasõna – parem karta kui kahetseda. Tehes otsustava sammu kohe, ei süüdista te end hiljem selles, et oleksite võinud ju teada anda ja ära hoida lapse väärkohtlemise, mille tõttu on tema elu rikutud.