Rakveres on tänavad, mis värskelt nime saanud, näiteks Kodu, Pere, Sõbra, Vesiveski ja Joosep Maasi tänav.
Juhtkiri: Kas seda tänavat tead?
6. juuli 2010, 08:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Öeldakse, et nimi ei riku meest, kui mees seda ise ei riku. Kuigi nimede panemine on seadusega reguleeritud, on vanemate perutava fantaasia jaoks seal piisavalt ruumi.
Tänavad kui linnaruumi lapsed kannavad oma nime veel avalikumalt kui inimesed: siltidel, aadressides ja kõnekeeles.
Linnaisad, kes seadnud ühte kanti samaliigilised tänavanimed, on teinud linna nii lõbusamaks kui ka selgemaks. Kui on aadressiks Ööbiku või Värvu, oleme Rakvere Linnuriigis, kui räägime Oa ja Herne tänavast, siis Tartu Supilinnas.
On tänavanimesid, mis korduvad linnast linna, nagu näiteks Pikk, Aia, või Kooli. Aegade möödudes on nii mõnegi linna Kooli tänavalt kadunud kool või rajatud pikem Pikast. Aga need nimed jäävad.
Tõsi, on tänavaid, mis oma nimesid vastavalt ajale ka vahetanud. Näiteks Komsomoli on nimetatud Laada tänavaks, aga paljude jaoks meenub esimesena ikkagi sisse harjunud Komsomoli.
Või näiteks Juhan Kunderi tänava silt kandis nõukogude ajal eesti keeles nime J. Kunder, aga vene keeles Ja. Kunder väidetava nõukogude kangelase Jakob Kunderi auks.
Isikunimeliste tänavatega on lugu keerulisem ka seepärast, et meie seadused näevad ette inimese täisnime kasutamist.
Näiteks kui Soomes on lihtsalt Mannerheimi, mitte Carl Gustav Emil Mannerheimi tee, on meil näiteks Ferdinand Gustav Adoffi Rakveres või Carl Timoleon von Neffi tänav Piiral Vinni vallas.
Kuigi nimes on nad kenasti ja lugupidavalt koos kõigi eesnimedega, piirdutakse kõnekeeles perekonnanimega, ja selles pole midagi halba.
Peaasi, et isik oleks piisavalt tuntud või tuntuks meenutatud, et auavaldus täie ette läheks. Kindlasti peab aga tänav nägema välja isiku nime vääriline.