Ines Aru: inimest toidab uudishimu

Ines Aru: “Inimest toidab uudishimu” Foto: Marianne Loorents

Ines Aru värvikaid lavarolle nautides ei oska vaataja kahtlustadagi, et eraelus on tegemist argliku inimesega. Näitlejad on karmid enesepiitsutajad, tunnistab eesti teatri grand old lady.

Olete olnud teatrilaval enam kui pool sajandit. Millal mõistsite, et teist peab saama näitleja?

Tüdrukud soovivad kõik näitlejaks saada, sest esineda tahavad kõik lapsed. Kogu inimkond tahab esineda, esitada oma suhtumist, oma seisukohta, olla keskmes. See igatsus on kõigil sees kerjusest riigikogulaseni. Mis otstarbel, see on iseasi.

Panin augulise rätiku kahe tooli vahele ja esinesin vanaemale selle taga. Kinos olin küll käinud – mängisin talle kino. Lugesin koolis luuletusi. Lõpetasin kultuurharidustöö kooli, seal oli ka näitlemine sees. Õppisime kultuurimaja näiteringi juhtideks.

Kas lavakool oli selle loogiline jätk?

See, et sinna sisse sain, küll loogiline ei olnud!

Kultuurharidustöö koolis õppides olin Jõgeval praktikal. Nad mängisid Enn Vaiguri “Kraavihalle”, aga üks vanatüdrukut mängiv osaline oli jäänud haigeks. Ma nii õudselt tahtsin mängida. Olin saanud 17, aga mängida tuli naist vanuses 60 ja 70 aasta vahel. Mõtlesin, et lonkan natuke või teen imelikku häält, aga näiteringi juht ei lubanud. Ta oli ametilt kooperatiivi poe juhataja, aga näiteringi juhatas väga õigete põhimõtetega. Ta töötas intuitsiooniga, mul polnud talle midagi ette heita, kuigi olin just seda asja õppinud.

Kui läksin lavakooli, lasti mul eksamil palvemajja minevat vanainimest teha. Mõtlesin, et lähen tuimalt, vaatan enda ette, natuke kõigun ühelt jalalt teisele nagu vanainimesed ikka. Olin oma vanaema hästi palju jälginud. Mul on tunne, et kuna ma selle ära tegin, saingi teatrikooli sisse. Et ma seal midagi juurde ei pannud, et seda napilt tegin.

Kuivõrd kasutasite põhimõtet mitte juurde panna edaspidistes rollides?

Noorest peast panin ikka väga palju juurde, liigagi palju. Kui vaatan noorepõlve asju, siis imestan, millise nahaalsuse ja julgusega ma neid mänginud olen.

Kuna olen loomult hirmus argpüks, siis näitan välja, nagu ma ei oleks. See on mu põhitegevus – näidata välja, et olen julge ja isepäine. Isepäine olen küll, aga ... See mind võib-olla päästab.

Missuguse pilguga vaatate seda nipsakat piigat, keda mängisite filmis “Viini postmark”?

Ma nägin seda alles hiljaaegu esimest korda otsast lõpuni. Olin varem näinud ainult katkendeid siin ja seal. Elu läks niimoodi, et alles nüüd nägin.

Nojah-nojah ... Ta ikka on nagu ta on, mis ma seal ikka ütlen. Filmis oleneb kõik režissöörist. Tema teeb filmi alates näitlejate valikust ja võttekohtadest. Näitlejale ei saa ette heita, kas ta mängib halvasti või valesti, see on kõik režissööri töö, erinevalt lavast. Teatrilaval on või peaks olema lavastaja ja näitleja koostöö. Aga väga palju on olnud minu elus juhtumeid, kus see pole nii olnud.

Kui vana Baskin lõi oma teatri, olime kõik väga väikesel pinnal ja pisikesel laval. Garderoob moodustus pisikesest kaheks jaotatud toast. Olime seal kõik võrdsematest võrdsemad – valgustajad, grimeerijad, näitlejad, peanäitejuht. Ei olnud mingisugust seisusevahet, nagu teatrites kipub olema. See võrdsematest võrdsem tunne töötas tohutult hästi. Need kümme aastat Vanalinnastuudios on olnud minu elus töö poolest kõige imelisem aeg.

Tegite vabakutselisena palju koostööd Dajan Ahmetiga.

Vanalinnastuudio aeg oli minu jaoks kuidagi iseenesest otsa saanud ja Dajan Ahmet kutsus mind oma väiksesse teatrisse. Mulle meeldis tema isepäine mõtlemine, hoiak, ideaalid, mõtted. Ta oli väga huvitav inimene. Mul tekkis temaga turvatunne. Meil oli vastastikune lugupidamine. Seal mängisid Salme Reek ja Silvia Laidla. Ilus aeg oli.

Kui palju imelist on praeguses tööelus?

Ma ei ütle, et praegu pole imeline, aga nüüd olen vana. Aga “Connemara”, mida praegu teeme ... Nende kolme mehega, kes seal mu kõrval on, moodustame ühtse terviku. Õudselt mõnus tunne on, kui sul pole mitte ainult kaasnäitlejad, vaid tõelised kolleegid, kes on ustava ja siira heatahtlikkusega su ümber. Nendega on tore tööd teha ja nende seltsis end hästi tunda.

Jüri Krjukov on olnud mu kõige parem partner siiruse ja südamlikkuse poolest. Sa tunned ennast laval kindlalt. Võid ka eksida, aga sul on kõrval partner, kellest tead, et ta aitab su kindlasti välja. Praegu on ka niisugune tunne. Turvatunne.

Mille põhjal otsustate, kas võtate rolli vastu või mitte?

Selle järgi, kui lugu mulle midagi ütleb. Siis olen nõus tegema. Kui mulle meeldib inimese vaimustus sellest, mida ta teha tahab. Ühesõnaga – koostöö. Selle tõttu olen ka Rakveres pidama jäänud. On meeldiv koostöö Eiliga [Neuhaus – toim.]. Üllariga [Saaremäe – toim.] oleme üle 200 korra mänginud “Oscarit ja Roosamammat”. Selle tüki tõi siia Dajan Ahmet.

Mis on näitleja jaoks teatris kõige raskem?

Kui lavastaja süüdistab näitlejat, et ta ei mängi välja seda, mida tema tahaks, ehkki näitleja püüab kõigest väest ja püüab aru saada, mida lavastaja tahab. Kui ta sellest aru ei saa ja paneb enda mõistusega midagi kokku, siis võib asi metsa minna. Kui kõik partnerid on samas ärevuse astmes laval, siis asi lähebki aia taha. Ja kõige rohkem süüdi tunneb ennast ikkagi näitleja. Sest tema peab sellega välja tulema ja igal õhtul seda õigustama. Kuidas sa teed asja, millest tunned, et see pole päris sinu asjaks ja sinu mõtteks saanud ...

Mis oli see, mis hoidis teid pärast teatrikooli lõpetamisele järgnenud kahte Ugala ning ühte Vanemuise ja ühte filharmoonia aastat kaheksa aastat Rakvere teatris?

Mai Mering kutsus mind siia. Ma ei tea, miks. Võib-olla ta oli saanud aimu sellest mässust, mis me korraldasime Vanemuises. Siin olid mu kursusekaaslased Aarne Üksküla ja Siina Üksküla, Mai Mering võttis lavastada huvitavaid näitemänge. Saime siin tööd teha vabalt, ilma igasuguste valepingeteta, mis Vanemuises olid kohutavad.

Siia ma tulin, siin ma olin, siin sain mehele minna ja siin sündisid lapsed.

Mis Vanemuises juhtus?

Seal oli Kaarel Ird, kes ei osanud üldse lavastada ja tegi proovides paarislugemist – luges näitlejaga teksti kaasa, justkui näidates, kuidas seda peab tegema. Olin Panso kooli läbi teinud ja Panso oli õppinud kõige parema õppejõu Maria Knebeli juures, kes tunnetas põhjalikult Stanislavski süsteemi. See, kuidas Panso meile seda andis ja meisse selle sisendas ... see oli suurepärane. Olime ta esimene kursus ja ta tundis tohutut vastutust.

Pärast seda oli Vanemuine ilmselt paras šokk.

Oligi šokk! Sellepärast hakkasingi protestima selle vastu. Panso kool andis mulle õigustuse öelda, et niiviisi tööd ei tehta. Läksin direktori uksest sisse ja ütlesin, et teate, siin tehakse valesti tööd. (Naerab südamest.) Noor julge tüdruk ei kartnud! See oli hämmastav. Kuidas ma võisin ja julgesin?! Praegu ei kujuta seda ettegi.

Teie kohta räägitakse legendi, et olite otsustanud vallaliseks jääda, sest tööd on palju ja pere jaoks pole aega. Kuidas tuli Rakveres meelemuutus?

Noor inimene ju – lihtsat tuli ... Mu kaasa on niisugune väga õige inimene, tal on meeletu huumorimeel.

Kuidas kokku juhtusite?

Tema oli soojusenergeetik, töötas metsakombinaadis. Saime tuttavaks võõrastemajas Oktoober, praeguses Wesenberghis. Mind paigutati sinna elama, kui Rakverre tulin. Temal oli suur magnetofon, mida käisime kuulamas. Tol ajal oli see suur haruldus.

Kas ka lastel on teatritöö meeles mõlkunud?

Tütar tahtis näitlejaks saada. Käis isegi teatrikooli eksamitel, aga hakkas seal jonnima, sest talle anti nii raske ülesanne. Tema mõtles, miks teistele nii rasket ei antud, ja seisis jonnakalt. Asi lõppeski niimoodi. Ta töötab ajalehes reklaamiprojektijuhina.

Poeg on disainer.

Missugused hobid teie ellu kuuluvad?

Mul pole hobisid, aga mul on kaks lapselast: 25aastane noormees, kes õpib IT-asja, ning 16aastane neiu, kes käib keskkoolis. Vabal ajal muretsen nende pärast.

Luulet loen. Mari Vallisood lugesin viimati. Tema hakkas ka mu mehele meeldima. Süüa teen ka, aga mees on selle üle võtnud – meestel tuleb paremini välja. Kui lapsed olid väikesed, käisime mägimatkadel Kirgiisias ja Kaukaasias, niisugustel madalamatel kohtadel, mäekurudel. Nüüd enam ei jaksa. Harva teen kepikõndi.

Kuidas jõudsite taas Rakvere teatrisse?

Eili Neuhaus mu siia tõi. Tegime temaga koos lavastust “Lesed” ja käisime sellega Ameerikas. Siis tuli “Džinnimäng”, ja nii on rolle tulnud. Mulle meeldib Eili mõttelaad. Mul on suur respekt tema suhtes. Mind huvitavad samad nähtused, mida tema uurib.

Mis sind elu lõpuni toidab, on uudishimu ja see, et saad imestada ja imetella. See ongi elu elamise põhi. Kui need omadused kaovad, on lihtsalt eksisteerimine. Vist. Eili on minu tütre vanune ja üks huvitavamaid inimesi. Meil on, millest rääkida. Siin teatris on hästi palju põnevaid noori.

Missugune on praegu Rakvere teater?

Mulle tundub, et ta on poolel teel puu otsa. On noori, kellele pakuvad huvi mitmesugused asjad. Siin teatris on olemas kõik, mis ühes teatris peab olema. Inimesed on loomulikud. Mõned asjad lähevad täkke, mõned lähevad metsa, aga õhkkond on hea.

Mis on teid teatrivaatajana rõõmustanud?

Selle peale vastan ma tavaliselt, et ma töötan teatris, ma ei käi teatris.

Viimane minu suur teatrielamus oli “Suvi ja suits”, mida nägin nende viimasel etendusel Draamateatris. Lavastus oli terviklik, kõik mängisid ühte asja, keegi ei olnud oma ülesandest mööda läinud või püüdnud eraldi kõlama jääda. Tükk töötas tervikuna ja mõjus väga hästi. Aga ega ma pole eriti palju teatris käinud.

Kuidas juubelit tähistate?

Ei tähista. Põgenen ära. Pole Eestis.

Kuigi õnnitlemine käib teatriinimeste juurde, ei tunne ma end eriti mõnusalt. Mulle meeldib küll, kui mind kiidetakse, aga samas hakkan häbenema, et mis ma nüüd nii väga tegin ... Mul tekib siis kohe teine karakter sisse. Olen mõelnud, et see on vist alaväärsuskompleks.

Selle alaväärsuskompleksi pärast ma teatriala võib-olla valisingi. Et seda ületada. See on alateadlikult, mitte teadlikult. Paljudel näitlejatel on seda kompleksi.

Tundub ju vastupidi.

Tundub jah, et ta on kõige keskmes ja talle plaksutatakse, aga ei – see enesepeksmine ja enesesüüdistamine on ikka jube, mis selle elukutse juurde kuulub.

“Kui lähed, mine iseendasse. Ja tuhat leeki võta teele kaasa. Ja jahtund süda jäta ilmale.” See on Ernst Enno. “Ei see miskit muud ei ole, / ise, ise oled see, / oma rõõm ja oma mure, / oma imeline tee. / Siit ja säält saad ainult lisaks, / mis ehk sugulane sul, / sügav põhiheli põues / määrab vahet sul ja mul.”

Kas teil on kõik Enno luuletused peas?

Kõik ei ole, aga paljud on.

Kes on veel teie luulelemmikud?

Artur Alliksaar. Mari Vallisoo on mu väga suur lemmik. Ridala meeldis mulle väga. Praegustest Kristiina Ehin.

Juhan Liivi ma ei osanud lugeda, aga teda ma väga hindasin. Hiljaaegu oli üks vana saade, kus Aarne Üksküla luges Juhan Liivi. See oli vapustav, see oli meeletu elamus. Lemmiknäitlejad on mul veel Jüri Krjukov, Sulev Luik.

Mida saavutamatut olete elus tahtnud?

Üldiselt olen tahtnud olla mees, mitte naine. Ei tea, miks. Olen imetlenud mehi, et nad peavad otsustama ja teostama ja juhtima. Need on niisugused asjad, millega mina ilmselt hakkama ei saa. See, et nad sõda ärgitavad, mulle nende juures ei meeldi. Nad ei mõtle sellele, mis saab siis, kui see kõik lõpeb. Neid paneb tegutsema soov ja tahe millestki võitu saada. Naisi, kes algatasid sõdu, polegi ajaloos kuulnud. Naine mõtleb ikka sellele, mis siis saab, kui see kõik lõpeb, kuidas edasi elada.

Mis see teater on?

Teater on inimeste suhtlemise vorm. Teater annab mingit infot edasi ja ma kas võtan selle vastu või ei võta. Näitlejad ja lavastajad on info vahendajad. Oleneb ajast ja kohast ja laadist, kuidas seda vahendatakse. Nii ta on.