Teoorias on enamik meist tugevad ja võivad vabalt teisigi õpetada.
Juhtkiri: Suvemoraal
7. juuli 2010, 08:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teame, et päikese käes pole hea alkoholi tarbida ning napsisena ei ole mõistlik ujuma minna, et tundmatus kohas ei tohi pea ees vette hüpata, et päev otsa paljalt päikese käes lipates õhtuks keha kuumab, et väikelapsed vajavad erilist hoolt ja kaitset nii vee ligiduses kui päikese eest. Aga praktikas eksime enesegi üllatuseks nende elementaarsete elutõdede vastu.
Ja nõnda võib juhtuda, et tööinimesed, kes reedel ikkest pääsevad, jooksevad, sabad seljas nagu noored vasikad, ranna poole. Nädalavahetuse kahe päevaga tuleb tasa teha kõik need viis päeva, mis kontoris on veedetud.
Eks see amokki jooksmine on tingitud Eesti eripärast – suve on kalendri järgi ju vaid kolm kuud kaheteistkümnest.
Ja sellest kolmest kuustki on teinekord pooled või enamadki päevad puhkusekõlbmatud – vihmased, tuulised, külmad. Nii on eestimaalane meelsasti kuuma päikese all, samal ajal kui lõuna pool inimesed päikese tipptunnil varju poevad.
Miks mitte meie kui mereäärse rahva ujumisoskuse parandamiseks õpetada kõiki lapsi juba maast madalast ning rääkida juba koolis ka põhitõdesid hädasolija päästmise kohta.
Ning miks mitte korraldada huvilistele tasuta koolitusi, kus õpetataks täiskasvanuid ohtu sattunuid päästma – see oleks üpris tõhus ennetustöö, sest tõenäosus, et uppuja on paberitega päästja nägemisulatuses, on palju väiksem kui see, et keegi seltskonnast on koolituse läbinud ning valdab võtteid.
Eestlasi on häbematult vähe selleks, et me võiks endale lubada kaotada (peamiselt) noori või täies elujõus mehi ühe mõtlematu hetkeemotsiooni tagajärjel.
Olgu see siis veekogu ääres, peol või autoroolis. Ja eriti kurb on see, et pea kunagi ei juhtu sellised asjad üksi olles, ikka on kõrval keegi, kes oleks saanud tragöödia ära hoida.
Paul-Eerik Rummo küsis aastakümneid tagasi: kas oskame hoida ühte / kui heitunud mesilaspere / kas oskame hoida ühte / ja minna nii läbi mere? Vastus on lihtne – ei oska. Ikka veel.