Kristel Pahka (16 a) on joonistanud nii kaua kui end mäletab. Tema piltides kohtuvad erinevad maailmad - tema seest ja tema ümbert.
Sündinud pliiatsit eriliselt hoidma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Kristel üheksa aastat tagasi Kiviõlist Porkunisse kooli toodi, oli ta pisikene tirts, kelle kõne koosnes eesti ja vene keelest, mida räägiti kodus, ja pisut televiisorist külge hakanud ingliskeelsetest fraasidest, mille sekka pikkis piiga ka jaapani keelt meenutavaid sõnaühendeid.
“Rääkis hästi kiiresti ja väga palju, aga ühestki sõnast aru ei saanud. Kõne oli multimiks. Isa ütleski, et tõi meile väikese jaapanlase,” meenutab Kristeli õpetaja Virge Viliberg sõbralikult naerdes.
Jaapaniga on Kristelil tõepoolest omapärane seos. Huvi. Tõmme. Kristeli kasvataja Liivi Aasa toetab Kristeli Jaapani-huvi raamatukogust tooduga. Neiu uurib kõike huviga ning püüab endale selgeks teha hieroglüüfe. Ka oma joonistustes annab ta edasi kirsiõitemaa hõngu.
“Mulle meeldib Jaapan. Jaapani inimesed on targad, elavad tervislikult ja väga vanaks. Neil on huvitav kunst ja kalligraafia,” teab ta.
Lisaks Jaapanile võib Kristel erinevalt paljudest oma eakaaslastest süvenenult vaadata dokumentaalfilme, loodussaateid.
Loodus lummab teda. Juba hommikul õpilaskodus oma toas ärgates avaneb talle ümmargusest aknast vaade Porkuni järvele. See mõjub rahustavalt. Mõnikord armastab tüdruk olla omaette, istuda sillal ja lihtsalt jälgida ümberringi toimuvat. Ta on tähelepanelik, märkab detaile: iga putukat, iga rohuliblet.Ka tema joonistused on väga detailirohked ja tehtud filigraanselt.
“Temas on tunda head graafiku kätt,” ütleb kunstnik Tiiu Veersalu, kelle juures Kristel võimalust mööda Rakveres kunstitundides käib.
“Juba väiksena joonistasin imelikke inimesi, näiteks roheliste juuste ja punaste silmadega. Ema ütles, et selliseid ei ole olemas, aga mina väitsin, et on küll,” mäletab Kristel.
“Praegu tuleb inspiratsioon arvuti kaudu, telerit vaadates või näen mõnd inimest, ja siis joonistan.”
Kaheksa näitust
Kristel hakkas teiste laste seas kohe algklassides silma omapäraste piltidega ning tema tolleaegne kasvataja Lembe Vaarmann tuli mõttele, et tüdruku töid peaks koguma ja tegema näituse.
Nüüd on sellest kaheksa aastat ning igal kevadel on mõisakooli fuajee seintel Kristeli tööde näitus. Ja kui valmib uus koolimaja, on plaanitud seinu kaunistada just Kristeli joonistustega. Õpetajad usuvad, et tüdruku tööde väärtus ainult tõuseb.
Tema pilte on ka üsna kõrge hinnaga ostetud kevadistel kooli õpilastööde näitustel-oksjonitel.
“Väga tihti ütlevad koolikaaslased, et oi, sul on ilus pilt. Ega ma ei näita välja, et see rõõmu teeb. Aga meeldib mulle ikka,” poetab neiu. “Ikka mõtlen, et mida inimesed mõtlevad minu joonistustest.”
Kristeli stiil on muutunud: vahepeal oli pastellkriidi periood, mil sündisid suured rõõmsad pildid. Nüüd on leidnud ta enda jaoks peenikese struktuuriga joone. Ja et pildi värvimisega mitte jännata, täidab ta tausta väikeste detailidega ning pilt oleks justkui värvitud. See on tema praegune käekiri.
Tema piltidel vaatavad lisaks ebamaistele taimedele, kaladele, lindudele vastu ka naisolevused.
“Naised on huvitavamad kui mehed – neil on juuksed, huvitavamad kehad. Väga vanasti tegin haldjaid, eriti merineitseid,” räägib Kristel.
Kunstnik Tiiu Veersalu täheldab, et pildid arenevad koos Kristeliga – kui ta enne joonistas kandiliste kehadega tütarlapsi, siis nüüd on paberil nõtked ja graatsilised naised.
“Kui esimest korda kohtusime, oli Kristel arglik ja rabe, temas kumas küsimus, kas nii on õige. Olen teda julgustanud, et nii nagu kunstnik teeb, nii peabki. Nii kuidas süda ütleb, nii tuleb paberile panna,” jutustab Kristeli juhendaja Tiiu Veersalu.
“Tema tööde ülesehitus on väga hea: kompositsoon on vaistlikult paigas, tal on hea silm mahajoonistamiseks ja üha tugevamaks muutub tal oma arvamus, tal on oma lähenemine ja oma mõtlemine. Kahtlemata väga andekas ja vajaks lisakoolitust.”
Noo, Virge!
Mõnigi kord on koolitunnis juhtunud nõnda, et õpetaja Virgel on kaasas näidistöö ja Kristel küsib, kas võib teisiti teha. Ning teebki omas stiilis sama töö. Kui teistele tuleb õpetajal üksipulgi ette näidata, siis tema mõtleb töökäigud ise läbi.
Ja teinekord, kui õpetaja Virge joonistab tunnis oma jutu taustaks tahvlile vareseid või kasse, siis Kristel ütleb: “Noo, Virge!”, tõuseb püsti ja joonistab ise paremini.
“Ka minul on Kristelilt õppida, vahel küsin, kuidas seda pakime või mis värvi midagi teeme. See on vastastikune,” sõnab kasvataja Liivi.
Hea meelega abistab Kristel õpetajaid sellega, et joonistab-kirjutab plakateid ja teateid kooli infotahvlile. Aga kui on tulekul mõni vabariiklik kunstikonkurss, kus tähtajaks on vaja joonistada kindlal teemal, siis see ei sobi kohe mitte – Kristel tahab joonistada rahulikult ja nii, nagu ise soovib, siis, kui “inspiratsioon tuleb”.
Lõpuni isepäine
“Lisaks joonistamisele on mul veel lemmikasju: ingliskeelne muusika, tantsimine. Vahel mõtlen, et tahaks saada lauljaks, superstaariks või tantsijaks. Mulle meeldivad punkarid. Midagi nendes mulle meeldib,” räägib Kristel.
Ta kannab ka ise musta värvi rõivaid. “Sel aastal kannan rohkem punast ja musta. Need rahustavad mind.”
Õpetajad ütlevad, et Kristel on väga palju muutunud, kuid tema iseloomu ei anna väänata. “Ta on isepäine, oma arvamusega, oma minaga – neid õigesse suunda seada on keeruline, kuid ta võtab siiski õppust ja püüab järgida meie mõistes “tavaelu” reegleid,” räägib Virge.
Kristel ise ja tema õpetajad loodavad, et tulevikus võiks neiu endale oma kunstiandega leiba teenida. Võib-olla kaartide või raamatuillustratsioonide näol.
“Oleks hea, kui ta saaks lisaõpetust päris kunstniku juhendamisel ja leiaks tulevikus ausa mänedžeri,” märgib kasvataja Liivi Aasa.
“Tema maailma ei suuda me kunagi mõista, ja see, kuidas meie tahame oma maailma talle selgeks teha, on Kristeli jaoks keeruline. Selles suhtes on ta olnud väga tubli – ta üritab need kaks maailma kokku panna. Ta on arenenud väga hästi,” kiidab õpetaja Virge Viliberg.
Alanud koolivaheajal on neiu suurimaks sooviks leida uusi sõpru.
Porkuni kool
• On Porkuni mõisas tegutsev erivajadustega lastele mõeldud kool