Kuumal heinateol võetakse peagi otsad kokku

Heina varumine Varangul. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Tänavu suvel pikka aega kestnud kuiv soojaperiood on olnud heinavaruja liitlane ning soosinud suuremate ja väiksemate loomapidajate heinategu mitu nädalat.

Ligikaudu 1500 hektaril majandavas põllumajandusühistus OÜ Õitseng, kus tegeletakse nii looma- kui ka teraviljakasvatusega, käisid paar päeva tagasi veel viimased kiired heinaveotööd Varangu külas.

Ühistu agronoomi Aare Raudla sõnul, kes ise kiirel heinaajal traktoriroolis ja põllult käruga heinarulle veab, tehakse heina ikka nii, nagu ilm lubab, ja väga tähtis selle osakaal tänapäeva veiste toiduratsioonis ei ole, pigem on tegu kõrvaltootega.

Eelkõige läheb hein lihaloomadele ja vasikatele, sest see hoiab tervise korras.

“Lüpsilehmade jaoks on ikka silo, tänu millele saab head piimatoodangut. Silo teeme hoidlatesse, mis on säästlikum ja odavam, kilet palju ei tarbi,” kõneleb Raudla.

Tänu heale heinailmale ja uuele tehnikale on tööjõudlus kõrge ja nädalaga on vajalik kogus heina küünis. Ülejäänud heinamaadel purustatakse kasvav rohi, nagu nõuavad pindalatoetuse taotlemiseks vajalikud tingimused.

Tõnu Vaher, kes virnastab küünis heinarulle, muretseb aga hoopistükkis selle pärast, et kuivaperiood jätab kasvaval teraviljal pea viletsaks ja tera peeneks.

IT-spetsialist ja Belarus

Kadrina külje all Võduvere külas Harju talus on heinategu rohkem kui poole peal. Seda tõendavad  keset õue heinatolmus ja suvekuumuses seisvad heinatöömasinad ja traktor Belarus, mille esisilla ülekandereduktorit remondib üleni õline Tallinnast pärit tehnikaülikooli IT-spetsialist Are Hallik­mann.

“Veedan siin aktiivset puhkust, nagu öeldakse, olen suvel abiks sugulastele, kes talu peavad,” ütleb mees. Kui heinailmad head, tuli Arele just teade töökohast, et ülikooli eelmisel aastal ehitatud hoones oli veeavarii ja põrandat 10 cm paksuselt kattev veekiht on rikkunud võrguseadmeid. Ja nii selgubki, et hein, infotehnoloogiaseadmed ja vihm on üksteisega seotud.

Peremees Siim Hallikmann juhib talu, mis on nende pere valduses olnud juba põlvest põlve. Loomi on talus 32, neist 18 lüpsilehmad, ja piimatoodangu ostab E-Piim.

Siim Hallikmann räägib, et heina varutakse 50 hektarilt ja teha on jäänud veel väiksematelt põldudelt umbes 10 hektari jagu. Taluperemees on rahulik, sest tänavused ilmad on heinategu soosinud. Hein pressitakse Harju talus suurtesse rullidesse, vedamisel käsitsitööd vajavaid väikesi heinapakke enam ei tehta.

Heinapress, millega saab väikseid pakke, pannakse tööle viljakoristuse järel põhu tarbeks. Heina ja silo söödetakse talvel loomadele võrdses koguses. Harju talu kari võiks isegi suurem olla, sest maad jätkuks kuni saja looma pidamiseks, aga laut neid nii palju ei mahuta. Praegu kasvatatakse talumaadel veel teravilja ja rapsi.

Heintaimede ja söötade kauaaegne uurija, praegune E-Piima nõustaja Hindrek Older räägib, et hein on tähtis eriti vasikatele ja noorloomadele, kuigi tänapäeval tehakse järjest rohkem ikka silo.
 

Jaan lööb naela heinakõrde

Tema sõnul on heina toiteväärtus küll madalam kui hästi valmistatud silol, sest hein ja silotaimed niidetakse erinevas kasvustaadiumis.

Õige heinaaeg on Hindrek Olderi väitel taime õitsemiseni. “Tänasel suvel on parim aeg küll juba möödas, eks vanasti hakati heina tegema ikka enne jaani.

Õitsemisfaasis hein ei pruugi muidu halb olla, aga kui loomal on valida, siis eelistab ta loomulikult nooremalt niidetud heina,” selgitab aastaid heintaimede ja söötadega tegelenud Older.

“Vanarahva ütlus, et õige hein peabki ühe vihma saama, on osaliselt tõsi. Veidi vihma saanud hein ei kaota oma väärtust, kui see kauaks põllule maha seisma ei jää,” ei pea söödaspetsialist heinaajal maha sadanud väikest vihma probleemiks.

Hindrek Older peab aga põhiprobleemiks hoopis seda, et seoses tehnoloogia arenguga on tänapäeval kiirusel oluline osa, kuid nii silo kui ka hein tahavad järelvalmimist: rõugus või kärbises kuivatati heina põllul kolm nädalat, selle aja jooksul taimerakud surevad ja muutuvad stabiilseks; kui enne seda hein hoidlasse viia, võivad hakata arenema hallitusseened.

Ja enamikul rullidel on sees ikkagi tolmu, mis ongi hallitus. See on heinategemisel suurimaid probleeme, sest hallitus on loomadele – eriti noorloomadele – väga ohtlik.
Heinarullid ongi põldudel sellepärast, et hein saaks järelkuivada.

Kolhoosiajal olid suurtel heinaküünidel ventilatsioonisüsteemid, mis heinavirnu altpoolt tuulutasid. Nüüd põllumehed endale sellist luksust lubada ei saa ja hoiavad heina pigem põllul.

Aga eks väiketalu tingimustes on heinategu teise kiirusega.
Raudnaeladki, mis peale jaani heinakõrre sees, leiavad küünis koha ja talvel tänuliku suu.