Persoon: Viis kohtingut Toomas Anniga

Toomas Anni. Foto: Erakogu

Kuulajate armastuse võitmiseks on tarvis imevähe - tuleb olla lihtsalt piisavalt laululembene ja vajalikul määral eestimeelne.

Kevad 2009

Eesti on tilluke sünnimärk maailma laial põsel, ometi leidub siin paiku, kuhu mu jalg pole veel sattunud – Vastse-Kuuste näiteks. Silmast silma on nägemata ka aasta artist Toomas Anni, kes ilmus muusikataevasse niisama ettearvamatult nagu iidsetes teatrites deus ex machina.

Plaadiümbristelt vaatab vastu priske meeldiv sell, vuntsid tuustis ja soeng à la oh aegu ammuseid. Kui kõnealune ennast oma kauni kodu ukseraami asetab, mõjudes nagu kõikehaarav muutumine, on mu esimene mõte: ossa!!! Ja teine: mida paganat ta sinna traktorirooli ronis, endal filmistaari nägu peas!

Lisaks mõjub ta juba esimesest pilgust seda sorti tüübina, kes võib kanda õhtuülikonda, narmendavaid teksaseid või šortse - ürgmeheliku sarmi säilitab ta igal juhul.

“Käib ja käib siin neid ajakirjanikke, Marje on juba pirukate küpsetamisest tüdinud,” üritab Toomas pahane olla, suutmata hääles helisevat meelitatust ära petta. Marje, rahva lemmiku kaasa, istub diivanil ning katsub kannatlikult ohjata paariaastase Mattiase ülevoolavat energiat.

“Ah et Elukiri? No hakkame siis pihta. Mida sa teada tahad?”
kahmab Toomas jutuotsa enda kätte, sõnad niisama lihtsad, ehedad ja lihvimata nagu ta muhe maamehelik hoiak.

Tunnikese möödudes võin kinnitada, et olen kombanud Anni hella, ujeda ja romantilise hinge piirjooni ning saanud aimu ta tundlikust lavanärvist. “Nutminegi pole mulle võõras,” tunnistab Anni.

“Kui näen, et keegi publiku hulgas pisaraid pühib, lähevad minulgi silmad märjaks. Närv on mul enne esinemisi kogu aeg sees ja iga lavaleminek on raske. Hiljem, kui viimane laul lauldud, tekib pingelangus, see on seletamatult magus ja kordumatu tunne.”

Räägime Anniga lastest, perest ja kodust, mis Toomase jaoks kõigist rikkustest ülimad; laulust ja muusikast, ilma milleta ta lihtsalt ei saa, ning nagu ikka – elust ja selle kulgemisest.

Mõnda aega oli Toomas Anni meiekandipoiss, sest ta võttis Pajustist naise ja elas mitu aastat Kadilas. Siin sündisid ka ta tütar ja poeg. Tundes aga, et korterielu ei sobi tema olemusega kokku, viis ta pere Vastse-Kuustesse – oma lapsepõlvekoju, vanasse talumajja, millest Toomas tänaseks koos uue abikaasa Marjega on loonud tõelise paradiisinurgakese.

“Hea on elada ja tööd teha, kui kõrval on mõistev ja partneriga ühes suunas mõtlev inimene. “Marje on minu jaoks see õige,” on Toomas kindel, lisades muigelsui, et too malbe daam (“Oo, seda on ta ainult väliselt!”) on netisuhtluse leid.

Boris Lehtlaan:
Loodus on kinkinud Toomasele sooja, pehme tämbri. Niisugune hääl läheb publikule peale, mõelgem näiteks maailma kõige soojema häälega artistile Roy Orbisonile. Niisuguseid lauljaid, kes teevad terve õhtu muusikat, millest iga lugu rahvale meeldib, on Eestis kümmekond. Anni kuulub kindlalt nende hulka.

Hilissuvi 2009

“Issand, see on ju Toomas Anni!” müksab üks mu kodukülatanumal patseerivatest tädikestest teisele küünarnukiga ribidesse, kui artist oma mustast linnamaasturist välja ronib. “Kesse?” “See laulja, noh!” See-laulja-noh marsib uksest sisse ja istutab ennast mõnusalt sohvale. “Ega ma tegelikult taha, et minust elulooraamat kirjutatakse, aga kirjastus käis peale, narr oleks olnud ära öelda,” kõneleb ta uhkes üksinduses, samal ajal kui mina köögis vett keedan.

Klirr! “No mis sa nüüd ära lõhkusid?” ilmub Toomas ukseauku, uudishimulik nägu peas. “Seda et ... kõigest presskannu,” tammun ma kohmetult klaasikildudel ja kohvipaksus. “Aga võib-olla on see hea oomen, killud toovad raamatule õnne.”

Niisama jõudsalt, nagu päevatee allaloojangut ruttab, salvestub diktofonile tavatult tavalise mehe elukäik: lapsepõlv, mida saatsid kindlad käsud-keelud ning mille käigus süstiti Toomasesse austust töö vastu; valus ja raske 80ndate keskpaik, mil Toomase isa sooritas enesetapu, jättes kaheksateistkümnese nooruki majja ainsaks meeshingeks koos vannutusega, et poeg vanaisa talu ja traditsioonid elus hoiaks.

“See aeg oli tõeline elukool, mis kasvatas minus peremehetunnet.” Tänu töökale poisipõlvele ja õpingutele Tihemetsa tehnikumis sai Toomasest põllumees, kel tuli kolhoosis kõik liikuv ja mürisev järele proovida, alates linttraktorist ja lõpetades haljassöödakombainiga. “No tapsin ikka tervist küll,” vangutab Anni pead.

“Suvel põllul, talvel masinaid remontides töökojas, hinges vastupandamatu soov laulda. Juba Tihemetsas sai bändi tehtud ja raamatu järgi kitarrimängu õpitud. Tahtmine oli nii suur, et harjutasin näpud rakku.”

Järgnes töökõrvaste ansamblite ajajärk – esmalt Sektor, seejärel Mary. Anni ei salga, et ohtralt tuli ette elupõletamist ja pudelipõhja vaatamist, kassiahastuses ärkamisi ja enesesüüdistusi, sest abikaasa ning väikeste Kertu ja Tauri jaoks ei piisanud aega. Jätkus meeleheidet, kui ilmsiks tuli neeruvähk ning ees ootas raske operatsioon.

“Jah, mäletan, et istusin järvekaldal, õngeritv pihus ja igavikumõtted peas.” Oli aeg valu ja lootust kogeda ning pahedest ja bändidest välja kasvada. Põllumehe leib tuli lauale raske tööga, ja kui Heldur Jõgioja 2002. aastal arvas, et Toomas võiks ennast vägagi edukalt ka laulmisega ära elatada, tundus taoline võimalus tulevasele staarile uskumatu.

Nüüdseks on temalt ilmunud 14 plaati ning ta esinemisgraafik on nii tihe, et artistil jääb taas üle ohata: “No tapab see lauljatöö ikka tervist küll! Seda enam, et ma laulan alati otse, mitte nagu mõned mu kolleegid, kes lasevad masinal joru ajada ja ise maigutavad ainult suud.”

“Kui mu esimene sooloplaat välja tuli, kerkisid emotsioonid lakke. Oma plaat, mõtelge!” lisab rahva lemmik. Toomas oli toona 33. Abielulahutuseni, uue armastuse ja uute väljakutseteni jäi veel veidi maad minna.

Rein Laaneorg:
Toomas on fenomen eesti muusikas, nagu seda on ka Homenja või Jörberg. Ta täidab mingil määral tühiku, mille jättis endast ansambel Suveniir.

Sügis 2009

Et raamat vajab täiendamist, laekub Toomas taas mulle külla. Kerib kamina ees tugitoolis jalad istumise alla ja näeb välja nii ... ebastaarilik, haavatav, tavainimeselikult väsinud. “Kuidas sul läinud on?” - “Töiselt,” haigutatakse vastuseks. “Ülesastumisi on nii palju, et puhkamiseks õieti ei jäägi mahti,” vehib ta tõrjuvalt kapsasupikausi poole ja anub kohvi - ergutuseks.

Esinemine on tänagi – valimisüritus vene gümnaasiumis, kuhu minagi ruttan. See on esimene kord, mil näen Toomast laval. Päev, mil ta mulle pihib, et lauluarmastusest hoolimata võib publiku lõbustamine muutuda vahel rutiiniks, isegi sedavõrd väsitavaks, et tekib soov saata kõik klubid ja pubid ja turneed kus kurat, koidab poole aasta pärast. Ka lause “Paar korda olen mõelnud, et teeks õige laulmisega lõpu, aga kui nädala või kaks pole lavale saanud, hakkab sisemuses midagi pakitsema” on alles tulevikuütlus.

Täna saadab ta sisendusjõuline hääl südameisse otsetabamusi ja ta kehakeelgi kõneleb puhtast rõõmust. Sel hetkel saab mulle selgeks, miks rahvas teda armastab. Ta oskab ennast omaseks laulda, ta on vahetu ja siiras ning tal ei puudu kõige tähtsam – vastuarmastus.

Vello Orumets:
Toomasel on väga sümpaatne hääl. Ta laulab lihtsaid laule – väga ilusasti, väga väljendusrikkalt, väga konkreetselt. Selles lihtsuses ja südameläheduses peitubki tema võlu.

Talv 2010

Rakvere Kroonikeskus, kus Toomas esineb, on kergelt öeldes ülerahvastatud ja raskelt väljendudes puupüsti täis. Tädikestel on roosid näpus, autogrammiküttidel pliiatsid hakkamas, ning nii mõneski silmapaaris kohtab niisket helki. Meenub Toomase ütlus “Kuldplaat on minusse kindlasti oma jälje jätnud. Olen muutunud enesekindlamaks, esinemisjulgust on kõvasti juurde tulnud, aga tagasihoidlikuks maameheks olen jäänud ikkagi”.

See vastus on tõde, nendin, tabades end küsimuselt, kuidas Toomas üleöö sülle langenud kuulsusega küll toime tuleb.

Vastuse saan paar kuud hiljem, siis, kui rahva lauliku elutoaseinale on Kuldse Plaadi 2009 kõrvale ilmunud selle noorem veli - Kuldne Plaat 2010: “Ega tuntus mind eriti koorma. Elan suurlinnast eemal, seetõttu ei jää silma ka fotograafidele ja seltskonnaajakirjanikele ning saan rahulikult elada. Kas kuulsus kohustab? Ikka. Olen hakanud rohkem pöörama tähelepanu sellele, mida, kus ja kuidas räägin. Ja ... ega ma siis teab mis kuulus ole, olen vaid natuke tuntud inimene.” Öeldust koorub, et kõrgele pilotaažile eelistab Toomas madallendu – maa- ja rahvalähedust.

Joel Steinfeldt:
Toomase laulud on nakatava meloodiaga ning lihtsad nii viisi kui ka teksti poolest, kuid enamasti kannavad need endas igipõlise elutarkuse sõnumit. See on see, mida iga inimene elus väga vajab.

Kevad 2010

Toomasel tuleb üles astuda Rakvere Inglise pubis, ta helistab ja teeb ettepaneku tunnike varem kuskil kokku saada. Istume kaubanduskeskuse kohvikus ja väljas hingeldab isepäine aprill.

“No ma hoiatasin kirjastust, et viivitagu elulooraamatu väljaandmisega, nüüd jäigi teine kuldplaat kaante vahelt välja,” toriseb Toomas ja mulle tundub mõistetamatu, kuidas tal üsna kohe õnnestub see torin meeldivaks lauluhääleks võluda.

Pareerin: “Ütlesid jah, aga võib-olla oled enim müüdud artist ka järgmisel aastal ja ülejärgmisel ja ... sedasi saad enne vanaks, kui raamat ilmuda jõuab ...” - “Eks ma pea juba nüüdki passi vaatama, pole ma enam esimeses nooruses,” heidab Anni naerdes käega. “Just vaim on see, mis kipub väsima. Peaks võtma aja maha ja minema reisima, aga oleme abikaasaga mõlemad väga paiksed ja kodused, tuleb leida teine moodus end pingetest vabastada. Eks see öötöö ja naise ametisoleku ajal väikese pojaga rahmeldamine laastab üksjagu energiat.”

On aeg. Toomas läheb tööle, laulma, ja tema minekust aimub üksindust. Hingelähedaseks muutunud inimest on rõõm kallistada ja käeviipesse tardub killuke lahkumisnukrust. Tunneb ta, kõrgestipärjatu, ennast muusikamaailmas nagu võrdne võrdsete seas? - mõtlen teda silmadega saates.

Toomase hilisem meilisõnum annab selgituse: “Olen pisut tõrjutud. Tundub, et kui artist ei pesitse pealinnas, pole ta mingi tegija. Ka raadiojaamad tõrguvad mu lugusid mängimast. Mida vähem aga mu laule eetris kõlab, seda rohkem ostavad inimesed plaate. Kusagilt peab rahvas ju oma laulud üles leidma.”

Seegi vastus on tõde.

TOOMAS ANNI

Sündinud 24. septembril 1966 Vastse-Kuustes
Õppinud Vastse-Kuuste 8-klassilises Koolis ja Tihemetsa Sovhoostehnikumis
Töötanud traktorist-mehhanisaatorina ja olnud ametis reklaamifirmas, hetkel tegutseb muusikuna (FIE)
Abielus. Lapsed: esimesest kooselust Kertu ja Tauri, teisest Mattias