Aleksandr Holst: Suvekuud on etenduste, klounide ja tsirkuse aeg

Aleksandr Holst.

FOTO: Erakogu

Samal teemal 1. juuli Virumaa Teatajas Urmas Tamm “Mis teistele hea võimalus, see maavalitsuse jaoks taak”.


Külastasin hiljaaegu Emajõe Suveteatri vabaõhuetendust “Põrgupõhja uus Vanapagan”, mis oma lavastuslikus võtmes oli mõneti ümber mänginud kirjandusteosest meeldejäävad arusaamised Antsu kavalusest, headest kavatsustest ja põrgutegelaste pahatahtlikkusest.

Ants kujutas endast vastiku  omakasupüüdliku inimese võrdkuju, kes oma nina toppis otseselt teda mittepuudutavatesse asjadesse, susserdas tagaselja, mõ­nitas heausklikkust ning ette­võtlikkust ja pilas perekonnaarmastust, olles samal ajal liiderlik, teisi ülesässitav ning ot­sis võimalusi, kuidas enda kasu­mit ja mainet sala­kavalalalt tõsta.

Mõtlesin kergendusega, et tegemist on inimliku pimeduse ja õeluse äärmuseni viimisega ning tegelikkuses on inimesed siiski heatahtlikud. Teist korda nägin etendust mälupiltidena paralleelselt lugedes endise maava­ne­ma Urmas Tamme artiklit, kus enesekiitust suurendas praeguse maavanema, maavalitsuse ametnike ning kõikide turismiga seotud inimeste mõnitamine.
Emotsionaalne lahmimine on aga alati nõrgem kui põhjendatud argumenteerimine ning Kaval-Ants etenduses suutis oma pahatahtlikkuses ning omakasupüüdlikkuses vähemasti seda posi­tiivset omadust kan­da.

Ei piisa, et süüdistada maava­nemat ning maavalitsuse töötajaid asjatundmatuses või saamatuses, kui portaa­li, mille loomisel Tamm ei ole ka­su­tanud pikalt ettenägemise või­met ning eelarvelisi vahendeid planeerinud, pole turismiinfopan­gaks kujundatud.

Ratsionaalsuse esimene tingi­mus on planeerimine ning projekti jätkusuutlikkusega arvestamine. Äris vastutab ettevõte selli­se kitsarinnalisuse eest oma varaga, kuid avalikus sektoris mak­sab kulu kinni maksumaksja.

Emotsionaalne lahmimine on ka maavalitsust mõistmatuses süüdistada, kui keeleliselt vää­rastunud, erakonnakaaslaselt ostetud loosung “Kõige ees­tim” kasutamiskõlbmatuks tunnistati.

Kõnesolev tunnuslause on olnud kordi arutlusel turismi­arendajatega ning keegi neist ei ole pidanud end nii edevaks, üle­jäänud Eestist üleolevamaks ega pa­remaks ning keeleliselt ükskõikseks, et selle loosungi abil  maakonda tutvustada.

Ehkki Põrgupõhja-etendus viis eesti algupärandi, meie juur­te ja identiteedi juurde ning pani mõtlema inimeseks olemise ja väärtuste peale, on tegemist siiski meelelahutusega.

Esialgne jahmumine Tamme ar­tiklit lugedes sai peagi samamoodi meelelahutusliku funktsiooni, kus kõik on saanud võimenduse ning müüdavuse templi. Jääb üle vaadata veel etendust “Kadunud tsirkus”, et elamus oleks täiuslik!

Tagasi üles