Küüditatu kirjutas oma mälestused raamatuks

Eino Puhilas. Foto: Meelis Meilbaum

Viru-Nigula mees Eino Puhilas on sündinud Leningradi lähedal soome peres, väikese poisina blokaadi ajal Siberisse küüditatud, seal orvuks jäänud ning koos vennaga Eestisse põgenenud.

Mai lõpus valmis Eino Puhilasel mälestusteraamat, mis räägib keerulistest aegadest ja läbielamistest tõetruult, lapse ja nooruki silmade läbi.

Puhilase raamatu näol on ühest küljest tegemist kronoloogiaga, sündmustega, mis juhtusid tema endaga ja tema ümber, teisalt on mälestused kirja pandud haaravate lugudena.

Autor leiab, et kõik me oleme siin päikese all rändurid, kel on käia oma rada sünnist surmani.

“Ometi liigume lõpp-punkti poole mööda erinevaid teid, kohtudes ja lahkudes, üksteist toetades, aga vahel ka tõugates. II maailmasõja päevil paisati paljud inimesed mööda maailma laiali, kus neil oli raske üksteist taas leida või koju naasta. Nende ellujäämise üle otsustas salapärane saatus, õnn või mingi sarnane jõud. Ka minu ja paljude teiste laste saatusi kujundas sõda,” kirjutab Puhilas
mälestusteraamatu lõppsõnas.

Eino Puhilas on sündinud 1936. aastal toonases Leningradi oblastis, külas, mis asus linnast mõne kilomeetri kaugusel. “Minu rahvuseks sünnitunnistusel ja passis on märgitud финн (soomlane). Isa töötas kolhoosis brigadirina, ema kanafarmis. 1941. aasta sügisel sattus meie küla koos linnaga blokaadirõngasse, eraldatuna muust maailmast,” meenutab Eino Puhilas.

Perekond oli algselt üheksaliikmeline, kuhu kuulusid ema-isa, viis venda, õde ja vanaema. Elati majas, mille ehitas Eino vanaisa, kes tuli kunagi Karjalast Leningradi (praegusesse Peterburi) tööd otsima.

Mürin kuulutas sõda

“Ühel päeval hakkasime kuulma mingit mürinat, mis iga päevaga muutus järjest valjemaks. Räägiti jällegi mingisugusest sõjast ja hiljem blokaadist. Sõda ja blokaad olid minu jaoks arusaamatud sõnad. Arvasin, et sõda on isade sõjamäng päris püssidega, mis pauku teevad, mitte see puupüssidega sõjamäng, mida suuremad poisid liivakarjääris mängisid,” on Eino Puhilas kirja pannud esimesed mälestused II maailmasõjast.

Ta meenutab, et kui Saksa väed Leningradi alla jõudsid, piirasid nad linna koos ümberkaudsete küladega ümber.

“Toiduainete müük tsiviilelanikele katkestati kohe.
Leningradis algas näljaperiood. Elanikele jagati leivatalongid, päevanormiks oli 200 grammi, kuid see päevanorm vähenes pidevalt, lõpuks oli normiks ainult 125 grammi leiba. Räägiti, et söödi koeri ja kasse, isegi inimliha olevat olnud turul müügil,” mäletab palju läbi elanud mees.
Ajal, kui linn oli piiramisrõngas - ei pääsetud ei sisse ega välja -, leiti 1942. aasta kevadel võimalus inimeste Siberisse küüditamiseks.

“Ühel märtsiõhtul tulid külasse sõjaväelased. Külaelanikele anti käsk kahe tunni pärast maanteele minna. Kaasa soovitati võtta riideid ja majapidamisesemeid. See korraldus kehtis ainult soome päritolu inimeste kohta. Külas elavatele venelastele see korraldus ei laienenud,” kirjeldab  Eino Puhilas pika tee algust Siberisse.

Öösel viidi küüditatud lähimasse raudteejaama, laaditi loomavagunitesse, kus polnud istepinke, ning sõidutati Laadoga järve äärde. Sealt edasi läks aga teekond eriti ohtlikuks.

“Meid laaditi autodesse ja suunati järve jääle maha märgitud trassile. Autod sõitsid väikse kiirusega ja tuledeta. Saksa vägede lennukid pommitasid jääd, lendasid piki jäätrassi ja valasid kuulipildujatega üle kõik, mis lumisel jääl näha oli. Varsti kolonn peatati, meile anti korraldus autodest lahkuda ja minna trassist eemale,” mäletab Puhilas.

Küüditatud liikusid jäätrassist eemale, istusid jääle ning varjasid end valgete linade all, et jääda lenduritele märkamatuks. Jääle märgiti uus tee ja sõit läks edasi. Olid veel mõned peatused, mille ajal ehitati jääle sillad.

“Seda teed nimetati Eluteeks, aga oleks võinud nimetada ka Surmateeks,” märgib Puhilas. Teekond Siberisse jätkus loomavagunites.

Leningradis blokaadi ajal ja hiljem Siberis kandis pere palju kaotusi ning ellu jäid vaid Eino ning tema kaks vanemat venda.

Lootus isa leida

1946. aastal alustasid vennad, kümneaastane Eino ja seitsmeteistkümnene Paul koduteed Leningradi, lootuses, et isa, kes tegelikult vangilaagrisse saadeti, on kodus ja ootab neid seal. Juho, vendadest vanim, oli saadetud kaugetele metsatöödele. Eino Puhilas kirjeldab ohtlikku reisimist Siberi külmas kaubarongide lahtistel platvormidel, reisirongide katustel ja treppidel.

Mõnikord õnnestus siiski ka valvuritega kokkuleppele saada, et tamburis sõita või vagunis sõjaväelastega koos edasi pääseda. Need sõidud olid aga üürikesed.

Kuigi koduküla oli alles, ei oodanud poisse seal keegi – vastupidi, nad olid dokumentideta illegaalid. Heade inimeste abiga õnnestus poistel pääseda Eestisse.

Orbudest illegaalidena polnud elu algul ka Eestis lihtne. Kõigepealt sai Eino karjaseks ühte taluperre, kus anti vähe süüa, tuli teha ränkrasket tööd ning kust ära saadeti ta aasta pärast, keset külma talve.

Raamat jutustab veel paljust muust: enese varjamisest Eestis, tööst mitme peremehe juures ning kolhoosi algusaastatel; sellest, kuidas tal õnnestus lõpuks viis klassi kooliharidust saada ning pääseda poolvalede abil põllumajanduse mehhaniseerimise kooli; uudismaa harimisest suure kodumaa avarustes ning sõjaväeaastatest, mille järel mees Eestisse tagasi pöördus.

Pärast lühikest teenistust kaevanduses asus Puhilas 1961. aastal tööle Viru-Nigulasse Oktoobri kolhoosi, kus töötas mitmel ametikohal kuni kolhooside likvideerimiseni.
Praegu pensionäripõlve pidav Puhilas loeb 1961. aastat elus pöördeliseks: elu hakkas kulgema mööda normaalset rada.