Suvi on puhkuste aeg. Ja puhata tahab nii kassapidaja kui vallavanem. Kuid ometi ei saa kõik korraga seda teha ning on neid, kes suure kuuma ajal, mil puhkusel olijad vee ääres peesitavad, peavad hoopis kiirabiarstina esmaabi andma, teetöölisena teed ehitama või bussijuhina inimesi vedama.
Suvi pakub magusat tööaega mitmes hooajalises ametis: maasikamüüja, suvekohvikupidaja, turismitalunik jne. Nemad saavad puhata siis, kui leitsak on möödas ning kukkurgi kobedam.
Paljudel ametikohtadel on suvepuhkus hea võimalus pakkuda ajutist tööd asendajatele, olgu nendeks siis õpilased või töötud.
Mitmed omavalitsused on otsustanud minna kollektiivpuhkusele ja see on mõistlik – siis on teada, millisest kuupäevast alates ei ole mõtet vallamajja minna ja millal taas uksest sisse pääseb. Jääb ära tühikäik ja kartus, et asendav ametnik ei ole kompetentne või antakse soovitus pärast puhkust tagasi pöörduda.
Ja siinkohal tuleb au anda ka nendele vallajuhtidele, kes oma puhkuse ajalgi on vallas toimuvaga kursis ning vajadusel võimelised jooksvaid küsimusi lahendama.
Küll on kummaline lugu Vihula vallaametnikega, kellel puhkusepäevi mitme kuu jagu tagavaraks. Selgub, et selles vallas pole ametnikel võimalust oma puhkust välja võtta, sest tööde edasilükkamine ei ole mõeldav. Ja see on juba märk puudulikust töökorraldusest.
Parem on oma asjaajamised, millega kiiret ei ole, teha ära 1. septembrist jaanipäevani, sest siis puhkavad arstid jt vajalikud inimesed. Sama on ka ametnikega, sest otsused ja asjaajamised kipuvad venima. Ja see on mõistetav, sest meie kliimavöötme eripära on meelepärase puhkuseilma mahtumine kolme kuusse.
Ja seni kuni eluliselt vajalikes valdkondades pole piisav puhkuste asendamine takistatud, pole nurisemiseks põhjust.