Taimi Parve: Tuhanded annavad Tuhala loodusobjekti kaitseks allkirja

Taimi Parve. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Olen veendunud elukeskkonna hoidja, aga ka realist-skeptik keskkonna asjus.

Saan aru, et kui riik vajab ressurssi, siis see ressurss ka võetakse, olgu maa pealt või maa alt, kuigi sellega kaasnevad negatiivsed nähud.

Liiati, kui maavarade kasutamine on ÜRO seaduste otsustada (vt 30. juuni VTst Andres Pulveri artiklit Lääne-Viru maavarade kohta).

Aga Nabala kaevanduste vastu, sealhulgas paikkonna veeressursside ja nõiakaevu kui mälestise kaitseks andsin oma allkirja rohkem kui 60 000 allakirjutanu seas seepärast, et ka siin Maarjamaal vajavad inimesed
- õigust omada kaitsealuseid mälestisi, olgu kultuurilisi või erilisi tähenduslikke loodusobjekte,
- õigust kaitsta oma kohalikku põhjavett,
- õigust õiglastele seadustele ressursirikaste piirkondade elanike sotsiaalmajanduslike huvide kaitseks.

Hävinut ei taasta

Nabala põhjaveealuste paekaevanduste puhul on ülisuure avaliku huvi põhjus Tuhala nõiakaevu kui muinsusmälestise tähtsus paljudele põlvkondadele, olles märkimisväärne just erilise veeobjektina. Vesi aga on elutähtis igale inimesele, kogu elavale loodusele.

Võib taastada kõike majanduslikku, luua uued kodud ja muu, kuid ajaloomälestist, mis hävib, ei saa iial tagasi. Kord võidakse küll tehtut kahetseda, kuid siis on hilja - nagu oleme mõndagi hävitatut kahetsenud. Kultuur on mälu ja mälestiste tundmine ning austamine.

Teine probleem on selles, kas Nabala on karstiala või mitte. Siin on teadlaste uuringutulemused risti vastupidised. Karstinähtude uurimiseks ei ole raha jätkunud (ei anta), samas on üldiselt põlu all “vitsakasutajate” meetodid. Isegi, kui nendega Nabalas saadud tulemusi toetavad soomlaste geofüüsikalised uuringud.

Siinkohal pöördun lugeja poole. Vaadake Andres Pulveri artiklit Lääne-Viru maavaradest ja nende kohta käivatest uuringutest - mitte ühtegi sõna sellest, et Pandivere on ometi põhjalikult uuritud karstiala. Seal tähendaks maavarade kasutamine hoopis teistsuguseid ja raskemaid põhjaveega seotud probleeme kui Ida-Virus (kus need on ülitõsised). Rahulikult mainitakse, et karjääridest saavad veekogud järvedevaesele Lääne-Virumaale.

Sotsioloogia dimensioon

Kogu riigi majanduse tarbeks loodusressursse kasutusele võttes ei tohi hüvitamata kahjustada või koguni hävitada ressursialadel elavate inimeste kodusid ja eluks vajalikku keskkonda, seega nende sotsiaalmajanduslikke huvisid.

Peab olema garanteeritud, et kahjud tuleb just kasu saajatel kannatanutele välja maksta, seda kehtestatavate seaduste ja lepingute alusel, kallist kohtuteed käimata.

Praegu kehtib kogemus, et kaevandusloa saaja saab oma tulud, aga kes loa annab, see kahjud kannab ... On aeg, et oleks kehtestatud seadused ressursialade inimeste sotsiaalmajanduslike huvide kaitseks, et nende alusel panna maksma kahjusid kannatanud inimeste õigused.

Aeg on mõelda riiklikult ka sellele, et iga paikkonna vaesunud inimesed vaesestavad ka riiki üldiselt.

Tänapäeval on aeg käsitleda suuri teemasid teaduslikult, lisaks ökonoomikale ja ökoloogiale ka sotsioloogiat arvestades ja kaasates. Inimestest hoolimine ei või ega saa piirduda üksnes nn sotsiaalabiga, mille puhul ulatuslikud keskkonnategurid ja sot­siaal­psüh­ho­loogilised mõjurid arvestamata jäetakse, kaasa arvatud kultuurilised väärtushinnangud.

Sotsioloogia juurdetoomine on vajalik ja ka võimalik. Seni pole Eestis suudetud sellest lähtuvaid teemasid seaduste sätetesse sisse kirjutada. Kuid need on olemas ja mõjuvad ning inimesed tunnevad neid oma nahal tegelikes muutunud elutingimustes.

Sellepärast väidan, et nn majanduslikult mõtlevatel inimestel on kõnesoleva nõiakaevu teema suure avaliku huvi tõlgendus ühekülgne. Avalik huvi pole tekitatud/tekkinud ei manipuleerimisest ega asjatundmatusest.

PÕKK 2007 nägi ette sotsiaalmajanduslike tegurite mõõtmise ja arvestamise korraldamise. Aga siiani on see Eestis kahjuks tegemata. Ja keskkonnaministeeriumi ametnikud väidavad mitu aastat, et sotsiaalministeerium (kes seal?) ei soovi keskkonnatervise alal koostööd teha. Et selles küsimuses on Eestis lünk, väitis Nabala ümarlauas ka professor Enno Reinsalu.

Kaevandus mujale?

Muinasjutud kirjeldavad meie ajutisi Põhja-Eesti järvikuid, et need pagevad, kui inimene nad reostab. Olen ju ise kogenud, kui Savalduma karstijärvik ühe maiööga ära läks. Tegelikult murdis järviku vesi heinamaa murukamara karstilohu kohal. Et Nabala on karstiala, on asjatundjad teadjad - ka siis, kui ei tunnista.
Kas oleme kindlad, et Tallinna linn talub kaevandusvee lisandumist Ülemiste veele? Pirita jõe alkaliseerumist - on seal küllalt lahjendusvett?

Kui kaevandused inimese veeta jätavad, siis võib ta otsida muid lahendusi (raske küll), aga kui kaob püha paik, siis seda ei asenda mitte iial mitte miski. Päritav ja pärandatav - see ongi püsikultuuri üks nähtustest.

Kui nõiakaevu säilimise poolt on tohutu hulk Eesti inimesi, siis peaks kaevanduse planeerimisel seda arvestama ja kaevandamiseks valima vähem karstunud paiga.

Arendajad-ettevõtjad-kaevandajad võiksid nüüd ja edaspidi kultuurselt ja Eesti inimeste täiesti põhjendatud õigusi austades oma tegevust kavandada. Ühiskonnas võiks olla rohkem üksteisest hoolimist.

Filosoofid väitsid juba fosforiidisõja ajal, et kui suurem üksus (riik, EL, ÜRO) vajab maapõuest ressurssi ka paikkonna kahjustamisega, siis väiksem üksus (Nabala, Lääne-Virumaa jne) ka ära kasutatakse. Küsimus on aga seadustes, mis väiksemat kaitsma peavad.