Rahulolu saamiseks tuleb midagi ära teha

Motokrossi ei sõideta ülikonnas ega siidikinnastes. Järgmise stardi ootel on Keit Kivaste (vasakul) ja Gert Gordejev.

FOTO: Erakogu

Kahe nädala pärast mürisevad Kiviõlis jälle mootorid ning rahvamassid tunglevad mäenõlval, et jälgida külgvankritega mootorrataste maailma paremiku omavahelist mõõduvõttu. Ühte mootorratast juhib sellel jõuproovil Viru-Nigulast pärit Gert Gordejev.


Kuidas te teineteist Keit Kivastega (Gert Gordejevi põhikorvimees – toim.) leidsite?

Kuna ma olen Keidist oluliselt vanem (viis aastat – toim.), siis alustasin varem ka külgkorviga maadlemist. Keit proovis noorena soolomootorrattaga sõitmist.

Täpselt enam ei mäletagi, millal sai Keidiga päris esimest korda koos proovitud, sest tollel ajal oli mul korvipoisiks Erkko Noormaa.

Siis aga helistas mulle Are Kaurit ja ütles, et mul pidavat mitu korvipoissi olema ja ühel teisel  sõitjal oleks kedagi korvi vaja.

Keit läkski Margo Sonni korvimeheks, kuid poole hooaja pealt läksid nende teed lahku. Ja kuna minu korvipoiss Erkko oli vigastatud, siis läksime Keidiga Lätti võistlustele ja peale seda jäimegi koos sõitma.

Miks just külgkorviga mootorratas, kas see on odavam või on mingi muu põhjus?

Külgkorv on vahest sellepärast, et ka isa sõitis mul kunagi külkaga. Üks nõukogudeaegne ratas oli alles jäänud ja nii saigi sellega esimesed kurvid joonistatud.

Seda, kumb on odavam ja kumb kallim, on raske öelda, sest palju sõltub tasemest, kuhu tahad jõuda, aga uue soolotsikli saab poest kindlasti kõvasti odavamalt, kui uue korvi ehitamiseks kulub.

Tehnikasport on kallis, kuidas on sponsorite ja toetajate leidmisega?

Eks vanemad ja sõbrad ikka aitavad nii palju, kui oskavad ja suudavad. Kui aga tõsiselt üritada maailmas kuhugi jõuda, siis tuleb leida inimesed, kes kogu selle karusselli kaasa teeks ning muust elust loobuksid. Kui aga ei suuda selle eest tasuda, ei saa ka nõuda, et inimesed ohvreid tooksid.

See ala ei lähe eriti massidesse ja seetõttu on ka väga keeruline leida toetajaid, kes oleksid nõus meid rahaliselt palju aitama.

Loota praegusel hetkel täitsa võõraste inimeste käest sponsorlust on sama hea kui loota võidule mõnes lotomängus.

Meid on suhteliselt algusest peale toetanud minu esimese korvipoisi onu Aare Noormaa. Praegusel ajal ongi tema ja AS Maleko meie suurimad toetajad ning ka enamiku ülejäänud sponsoreid on just tema oma suhtlusringkonnast leidnud. Eks sponsoritega on kogu aeg olnud selline muna-kana-olukord: nemad tahavad enne tulemust näha, aga see tulemus on visa tulema, kui vahendeid ei ole.

Parimaks tulemuseks on Eesti meistritiitel. Mida oleks vaja rahvusvahelisel tasemel läbilöömiseks?

Veel mõned aastad tagasi ma ei uskunud ega lootnud, et võiks kunagi Eesti meistriks saada, kuid nüüd me seda Keidiga oleme.

Süües kasvab isu, kuid see hooaeg lõppes meil Keidiga samal hetkel, kui algas. Hooaja esimesel võistlusel Belgias sai Keidi põlv nii palju viga, et praeguseks ei ole veel selge, millal ta uuesti sõita saab. Sellepärast ongi mu paarimees hetkel Maarek Miil, et natukenegi rauad tules hoida. Seega liikusid meie plaanid jälle aastakese võrra edasi.

Lootsime sellel hooajal ennast stabiilselt sõita kahekümne hulka ja Ida-Euroopas hea õnne korral ka esikümnesse - need plaanid jäävad siis järgmisse aastasse.

Esikolmikusse jõudmiseks oleks lisaks veel vaja paari ilma suuremate vigastusteta aastat.

Tänavuse aasta alguses ehitasime uue mootorratta, millega võiks kümne piirimaile sõita, et seda aga veel paremaks saada, on vaja pidevat kontrolli ja seadistamist.

Eelmisel nädalavahetusel käisime oma selle aasta esimesel MM-etapil, ning kui arvestada kogutud sõidutunde, jäime tulemusega rahule. Kiviõlis ja ka järgmisel etapil Kegumsis sõidan samuti koos Maarek Miiliga, ja kui selleks ajaks oma õige võistlusmootori kätte saaks, võiks punktilisa loota.

Mis ametit te peate?

Olen senini õpilase ametit pidanud. Tallinna tehnikakõrgkooli lõpetasin masinaehituse erialal ja nüüd loodan Tallinna tehnikaülikoolis tootearenduse magistriks saada, vaja veel lõputöö ära teha. Keit on AS Male­kos katusepaigaldaja, aga praegu juba päris pikalt haiguslehel olnud.

Kui on kavas kõik MMi etapid kaasa sõita, nagu meil sellel aastal esialgu plaanis oli, siis ega töö tegemiseks aega ei jäägi.

Kas mootorratta putitamisest ka aega üle jääb?

Hooaja keskel on sebimist küllaga, et tsiklit sõidukorras hoida. Ka vaba aega üritan suhteliselt palju spordiga sisustada. Kus on ikka võimalik võistelda, seal ka osalen. Kunagi käisin ka laulukooris - Virumaa Poistekooris ja Virumaa Noorte Meeskooris -, aga kahjuks selle jaoks enam aega ei jagunud.

Mis tähendab olla paarilisega üks ekipaaž ja kui kaua selleks aega läheb, et üks teab, mis teine teeb, või teine teab, mida tegema peab?

Eks selle spordi võlu ja valu ongi omavaheline läbisaamine ka väljaspool võistlusi. Üldjuhul peab ikka väga palju ninapidi koos olema, ja kui inimesed ei sobi kokku, siis on probleemid kerged tekkima ning sõidukiirus kohe kannatab.

Meil Keidiga klappis sõitmine küllaltki kiiresti, kuid eks iga sõiduga on võimalik jälle midagi juurde õppida ja paremaks saada. Ma usun, et on veel nurkasid, mida ümaramaks lihvida.

Kas juht tunneb ära, et korvimehel on jalad pehmed ning ta enam ei jaksa?

Keidil pole väsimisega probleeme eriti olnudki, ta pole vähemalt kunagi mulle veel öelnud, et jõud otsas. Mõnel korral on tekkinud sõidu ajal väikesi vigastusi ja siis annab ta sellest teada, sest sellisel juhul tuleb hoog maha lasta.

Keit ütles, et korvi tahab ta sellepärast, et on soov kuhugi jõuda ning midagi saavutada.

Kuidas tervisega lood on, kas mingeid suuri luumurde ega muljumisi pole olnud?

Keidi sellel aastal saadud põlvevigastus ongi kõige keerulisem ja pikaajalisem. Tal olid põlvesidemed katki ja neid tuli remontida. Nüüd kulub palju aega, kui põlve jälle stabiilseks ja liikuvaks saab. Korvipoisi ameti juures peavad aga põlved tugevad olema.

Minul on korra käeluu randme juurest katki olnud ja selliseid väiksemaid põrutusi veel, aga krossisõitjate kohta ole­me õnneks suhteliselt terved.

Kas eraeluks ikka jääb aega? Kas pere ja lapsed juba on?

Olen pigem selline igav tüüp, kes välja väga harva satub, ja oma tüdruk on ka olemas. Pere loomise ja laste peale ei ole veel mõelnud, sest see spordiala ei paku mingit majanduslikku kindlust ning sellisel juhul on parem võimalikult vähe kohustusi tekitada.

Vanus (26 – toim.) ongi juba nii kaugel, et iga aasta alguses peab tõsiselt mõtlema, kas üritada veel edasi või loobuda ja tööle minna ning hakata elama nii-öelda normaalset elu. Keit on noorem ja elab ka intensiivsemat elu.

Mis see ikkagi on, mis ratta selga ajab - kas auahnus, isade väljaelamata unistused või veel midagi?

Korviga hakatakse üldjuhul sõitma normaalses eas ehk siis, kui inimene suudab ise otsustada, mida ta teha tahab. Korviga sõitmiseks on vist piirang kuusteist eluaastat.

Soolodes mõned isad otsustavad, et nende poeg peab krossi sõitma, ja pärast ongi see ainuke asi, mida poiss teha oskab, ja kooliharidust kuus klassi.

Meie oleme oma otsused seoses krossiga ikka ise teinud. Mulle ei ole kunagi see palgapäeva nimel elamine meeldinud, tahtmine on ikka midagi ära teha. Eesmärk ei ole Kroonikasse jõuda, vaid tunda rahulolu sellest, mis tehtud.

Korvipaar

• Gert Gordejev – sõitja 14.01.1984
• Keit Kivaste – korvimees 19.03.1989

Tagasi üles