Juhtkiri: Rannaelu potentsiaal

Võsu nädalavahetusel. Foto: Eva Klaas

Virumaa suvituspiirkonnad pole toitlustajate valiku poole pealt just kiita. On mõistetav, et aasta ringi seal baari, kohvikut või poodi pidada on raske, kuid nii mõnigi veeäärne külapood elab talve üle just tänu suvisele käibele.

Kahjuks oleme oma rannakaubanduses võrdlemisi jäigad. Kui Vahemeremaades on laialt levinud aiakohvikute kultuur, siis meil kohtab neid siiski vähe. Meeldivaks erandiks on siin Käsmu oma Viru Folgiga, mille ajal said muusikasõbrad nautida mõnusat-õdusat õhkkonda ja maitsvaid sööke-jooke koduaedades.

Selliseid avatud ja paindlikke koduaiakohvikuid võiks vabalt olla igas rannapiirkonnas – tõenäoliselt oleks siis ka teenindus kiirem ja toidu hind soodsam. Ja küllap ettevõtlikke jagub, kui riik ning omavalitsused nende tegevust soodustaksid ning liigseid lube ja makse ei nõuaks.

Heaks näiteks on Tamsalu nobedad naised, kes hiljuti peetud Porkuni päeval omaküpsetatud saiade ja jaheda turgutava jääveega edukalt kauplesid. Noored ja hakkajad saaksid nõnda väärt kogemuse rannas vett ja enda või vanaema küpsetatud kooke pakkudes.

Küllap ostaks randa tulijad ka meelsasti koduaedadest korjatud maasikaid, herneid, rääkimata värsketest soolakurkidest või äsja metsast toodud mustikatest. Ja miks mitte ka mõne memme heegeldatud suvekübaraid või kunstitudengi loodud taieseid. Kõik see aitaks ühelt poolt kohalikke, teisalt elavdaks rannaelu.

Lisaks ostmisele-müümisele unistavad rannalised võimalusest jätta laps kellegi hoolde, et saaks rahuliku südamega ujumas ära käia ega peaks üksnes kalda ääres sulistama. Ehk oleks ettevõtlikel siingi mõtlemisainet.

Muidugi on kõige selle eelduseks ilm – kui päike särab, on potentsiaalsed kliendid rannaliival, -poes ja -kohvikus, kui taevas pilves ja vihma sajab, siis kundesid napib. Aga väikemüüjad ning koduaiakohvikupidajad saavad ka ilmale paindlikumalt reageerida kui suuremad tegijad.