Reeli Reinaus: Pealiskaudselt sõbraks sadadega

Reeli Reinaus. Foto: Erakogu

Umbes nädal tagasi jooksis mu tütar tuppa ja teatas, et ta läheb kohe välja tagasi, tema ja üks ta sõber, mänguväljakule. Küsimuse peale, et mis su sõbra nimi ka on, kehitas ta ainult õlgu, kuid seletas siis, et see on keegi temast paar aastat vanem tüdruk. Asi seegi.

Täna, kui ma jälle üle hulga aja oma Facebooki kontole logisin, meenus mulle see kõnelus. See, et sõbra mõiste on lastel täiskasvanute maailmaga võrreldes natuke nihkes, on arusaadav.

Laste jaoks on sõbrad need, kellega koos mängitakse ning järgmisel hetkel juba võib-olla tülitsetakse – siis muidugi ei olda enam sõbrad. See aga ei tähenda, et kõik ei võiks jälle paari tunni või päeva pärast muutuda. Lasteaiaealistelt lastelt olekski patt rohkemat nõuda.

Aga ma ei saa aru, mis siis ikkagi täiskasvanutega lahti on. Kuidas saavad mind virtuaalmaailmas sõbraks kutsuda inimesed, kellega ma pole näost näkku suheldes elu jooksul üle kümne lause vahetanud, või siis need, kellega ma pole varem üldse rääkinudki?

Ja olgem ausad, kellest mõnda ma tänaval isegi ära ei tunneks. Ometi on nad kõik täiskasvanud ja haritud inimesed. Tahtmatult tekib küsimus, kas neil on midagi viga. Või hoopiski – kas minul on midagi viga?

Kirjad minu seinal

Sellest, et Facebooki, Orkuti ja Rate taolised suhtlusvõrgustikud annavad inimestele võimaluse omavahel reaalsest asukohast sõltumata suhelda, infot vahetada, teadlikult oma imagot kujundada või ka tunnustust pälvida, on palju kirjutatud-räägitud. Kuid kas teadvustatakse ka seda, et võrgustikega ühinedes annad sa justkui mingi lubaduse olemas olla, pidevalt reageerida ja vastata, tunda vastutust oma valikute eest?

Ma ei tea, kas kõik inimesed jõuavad kõikide oma Orkuti- või Facebooki-sõprade jaoks olemas olla. Mina ei jõua. Või ikka ei taha ega viitsi, sest nad on kusagil seal, kaugel. Aga igal juhul see tekitab süüd. Ikka ja jälle potsatab mu postkasti kiri, mis annab teada, et see või teine sõber kirjutas mu seinale. (Jabur otsetõlge sunnib iseenesest tahes-tahtmata mõtlema, et kes nii väga rõõmustakski, kui tegelikult keegi tema seinale midagi kirjutaks.)

Ja ikka ja jälle kustutan ma selle kirja ära, sest mul on parasjagu vaja veel nii mõnelegi tööga seotud kirjale vastata. Ning samuti tulevad sõbrakutsed, millele ma kaks nädalat hiljem vastan, sest mulle tundub, et sellega on aega.

Ma ei tea, kas need inimesed seda vastust nii meeleheitlikult ootavadki, kuid ma tean, et lähiajal vastata oleks ju igati viisakas. Ometi ei tunne ma kiirustamiseks vajadust, sest see kõik tundub olevat kusagil mujal.
Virtuaalhaarmed

Mäletan, et kunagi, kui ma kutsusin Orkutis sõbraks üht tuttavat, kellega ma muidu päris tihti suhtlesin, ega saanudki vastust, olin mõnda aega natuke nõutu, mõeldes, miks ta küll nii tegi. Ma mäletan seda tunnet.

Nüüd lükkan ma ise Facebookis kindlakäeliselt tagasi inimesi, kellega mul kokku saades poleks peale tervituse rohkem ühtegi sõna vahetada.

Ja ikka ma tunnen kummalist süüd. Nii pole ju viisakas, mõtlen. Piltlikult öeldes tungivad mu Facebooki-“sõbrad” arvuti monitori kaudu mulle tuppa ja ma löön nad tagasi, sest vahel pole mul enda päris sõpradegi jaoks aega. Kuidas küll saavad virtuaalmaailma haarmed inimese nii lihtsalt ümbritseda?

Hiljaaegu ETVs näidatud dokumentaalfilm “Täiskasvanuks internetis” (USA 2008) kirjeldas USAs New Jersey osariigis jälgitud noorukite igapäevaelu, mis kulgeski peamiselt suhtlusportaalides või arvutimänge mängides. Võib-olla see on ka meie tulevik, või õigemini juba olevik.

Olen ka ise täheldanud, et netisuhtlus on turvalisem. Kunagi ei teki piinlikku vaikust. Piinlik vaikus tekib vaid siis, kui oled inimesega kahekesi ja äkki pole enam midagi öelda. Kui keegi, kellega just äsja MSNis kirjutasid, korraga tükk aega midagi ei vasta, pole midagi katki. Ju tal tuli midagi vahele, mõtled. Pealegi see polnudki ju teie kahe kvaliteetaeg, vaid suhtlus sageli töö või muu tegevuse kõrvalt.

Paradoksaalsus

Samas tundub, et just seda kvaliteetaega sõpradega silmast silma suhtlemiseks jääb järjest vähemaks. Keegi mu sõpradest polegi vist õieti mu viimase reisi fotosid näinud.

Samas, kui ma need Face­boo­ki või Orkutisse üles paneks, oleks vahest vaatajaid küll. Kuid tegelikult tahaks ju rääkida fotode juurde toredaid reisijuhtumusi; see, et ma olen käinud seal ja näinud seda, pole iseenesest ju muu kui puhas edevus, enda mina teistele eksponeerimine.

Samas on minu jaoks suhtlusvõrgustike vaieldamatult toredaim omadus just see, et ma saan silma peal hoida klassi- või trennikaaslastel, kellega ma muidu igapäevaselt ei suhtle. Ikka on hea teada, kes on abiellunud, kes on juba kolmanda lapse saanud või mõnel eksootilisel maal reisil käinud. Kõlab kuidagi paradoksaalselt või kuidas?

Võib-olla ma siis ikkagi alahindan tänapäeva maailma, kus CVst olulisem on olla kellegi tuttav või hea mainega, sest teadupärast käivad ka tööandjad töösoovijate internetikontodel, et teada saada, millise inimesega on tegu. Rääkimata sellest, et levinud on trend iga uut tuttavat esimesel võimalusel guugeldada.

Äkki ma ikka peaksin vähemalt oma foto viisakusest üles riputama, leian end mõttelt. Kõikidel mu seni vähestest Facebooki-sõpradest see on, seega oleks nii teha ju aus, taban end järgmiseks alateadlikult soovilt teistele kuidagi vastu tulla. Raske on jääda endale kindlaks, kui sa kuulud mingisse kogukonda. Isegi kui see ainult kusagil võrgus eksisteerib.