Vetelpäästekoerad õpivad tuleviku nimel

Aastatepikkuse koolituse järel suudavad vetelpäästekoerad kriilistes olukordades inimesele suureks abiks kui mitte elupäästjaks olla. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Karepal toimunud viienda vetelpäästelaagri osalistel oli põhjust rõõmustada – Eestis on sellest aastast 15 koerasaatjat, kel pinnaltpäästja tunnistus, mis on vetelpäästele suur edasiminek.

Reedel lõppes Karepal juubelihõnguline vetelpäästelaager, millest võttis osa üle 70 inimese ja 30 vetelpäästekoera. Viiendal aastal oli osavõtjaid lisaks Eestile Lätist, Soomest, Belgiast, Saksamaalt ja Poolast.

Eesti Newfoundlandi Koerte Klubi korraldatud traditsioonilise laagri asukatel oli veelgi põhjust uhke olla: kokku viieteistkümnel laagrilisel on sellest aastast pinnaltpäästja tunnistus, mille tarbeks tehti eksamid maikuus Rakveres. Eksamil tuli kaks ülesannet sooritada ka koos koeraga.

Suur samm edasi

Tunnistused andis päästeameti esindaja laagrilistele üle sel esmaspäeval. “Me oleme esimesed koerajuhid Eestis, kel need tunnistused on,” ütles Eesti Newfoundlandi Koerte Klubi eestvedaja Katre Vimm.

Eesti vetelpääste jaoks on see aga suur samm. Seadus ei luba endiselt koeri vetelpäästes kasutada, kuigi paljud koeraomanikud ning loomade treenerid on sellest huvitatud.

Elva VTÜ vetelpääste grupijuht Valvi Väli selgitas, et pin­naltpääste koolituse läbinud inimesel on õigus päästmisel kaasata ükskõik keda, ja see võib olla ka koer. Tema sõnul aitab seaduseauk koertel inimelude päästmisel abiks olla.
Vimm ja Väli lootsid, et ka Eestis jõutakse sinnamaale, et koer võib vetelpäästjal tööpostil kaasas olla.

“See ongi põhjus, miks me seda praegu teeme. Selleks ajaks peab meil olema “koorekiht” olemas, kes suudaks seda tööd teha, praegu on meil veel üksikud koerad, kes on vajalikul tasemel,” selgitas Vimm.

Eestis, kus veetrenni saab teha kolm-neli kuud aastas, kulub koera treenimiseks vajalikule tasemele kolm-neli aastat.

Vajalik laager

Päästelaagrid on koerajuhtidele oluline kogemus. Laagris oli koeri, kes on kohal käinud kõik aastad, ja ka neid, kes tulid esimest korda ja alustasid õppimist nullist. “Nad peavadki koos treenima, sest koer õpib koera pealt,” rõhutas Vimm.

Esmalt tuleb kutsikas õigesti ujuma õpetada, sellele järgnevad lihtsad harjutused, näiteks nuku ehk dummy toomine veest, hiljem näiteks ka paadi vedamine ja sellest vette hüppamine. Saksamaalt pärit koerad on õpetatud ka kopterist vette hüppama.

Valvi Väli rõhutas, et ega laager koera välja ei õpeta, aga sealt saab juhatust, kuidas oma koeraga edasi treenida.
Väli enda koerad osalevad korra nädalas rühmatreeningul. Igapäevaseltki on lihtsaid elulisi asju, mida koer treeningu mõttes teha võib. “Hommikul annad ajalehe, saadad tuppa,” tõi Väli näite.

Viie päeva jooksul jälgiti demonstratsioonesinemisi, osaleti treeningutel ja loengutel. Koolituse käigus andis koerajuht ja anestesioloog-intensiivravi arst Aare Öpik ülevaate inimestele esmaabi andmisest.

Saksa treener Nicole Haberer-Diedrichs rääkis samadest aspektidest koerte puhul, sest treeningul võib ka koeraga õnnetus juhtuda. “Hingamist ja kaudset südamemassaaži tehakse ka koertele. Aga koertel on kopsumaht tunduvalt väiksem,” tõi Öpik välja ühe erinevuse.

Reedel tehti koertele ka mitteametlik test Saksamaa reeglite järgi, et omanikud saaksid üldjoontes teada oma koerte taseme.

Laager

• Kõik laagris esindatud tõud – newfoundlandi koerad, landseerid ja leonbergerid – on võimelised treeningu järel veest esemeid ning ka inimesi välja tooma.