Ükskord Tallinnast koduteel juhtusin kuulama saadet “Keda sa lugenud oled?” või midagi sellist.
Marko Pomerants: “Minu Ugrimugri”
17. juuli 2010, 08:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Mutt rääkis Doris Karevast. Mina lugesin hiljaaegu Sikku. Tegelikult veel Khaled Hosseini ja Erast Parmastot kah!
Rein Sikk on Petrone Prindi lipu all kirjutanud raamatu “Minu Ugrimugri” soomeugrilastest. Meist noh! Mina sattusin seda lugema hoopis ühel lõunamaal, mida võiks nimetada ka “mulla musi” maaks ugrimugrist analoogiat otsides. “Mulla musi” on eestipärasem, kui muşmula, mis on Türgimaal kasvav viljapuu, täpsemalt harilik astelpihlakas.
Ega ma nii väga ei sattunudki seda raamatut lugema, ma panin selle teadlikult kohvrisse ja võin öelda, et väga hea puhkuselugemine. Võib vahepeal lugusid eraldavate tärnikeste kohal pooleli jätta ja pärast edasi lugeda.
Tean ju loomulikult raamatu autorit. Minu meelest on tegemist ugrimugri fanaatikuga, kuid mitte äärmuslasega.
Kui Rein Rakvere peal vastu tuleb, siis miski ei reeda, et ta mingi paadunud ugrimugri oleks. See kõik on tal sees.
Hea küll, meeste tantsupeol on ta muidugi esireas tantsimas, ninasõõrmed erutusest puhevil ja peod niisked.
Igapäevases elus aga tuleb vastu teksaste ja T-särgiga. Igal tähtsal vastuvõtulgi ei käi vaid rahvariietega, vaid paneb ülikonna selga. Mina ei usu ka, et ta läks katki kümme aastat tagasi Norras, nagu ta raamatus kirjutab. Tal pidid juba ammu ikka suured mõrad sees olema. Norras piisas Reinule ikka väikesest koksust ja ugrimugri oli valmis.
Nüüd aga raamatust
Rein kirjutab lihtsatest asjadest: esemete igaks juhuks varumisest, kavalusest, sellest, et asjaga mitte kokkupuutunule võib taaraautomaat olla suurem uudis ja ägedam elamus kui näiteks uhke ekskursioon Eestimaast pildi andmiseks.
Selle raamatu kangelastest osa on tuntud Kadrinas, teisi aga teavad mitmed Virumaa Teataja lugejad.
Ugrimugritamise kaifimisest räägib see raamat ka. Erinevalt narkootikumidest pole minu arust ugrimugri kaif eluohtlik.
Meil Eestimaal pole häda midagi. Me ei koti setusid ega vihka mulke, häbenemisest rääkimata. Hoopis fänname Viljandi folki ja seto leelot. Peame koos oma rahvusriiki ja hoiame keelt ning keegi ei köhi. Mis ei tähenda, et me käed rüpes saaks ugrimugritada.
Hoopis kurvem võib olla pilt kui rääkida Venemaal elavatest ugrimugridest, kes endale argipäevast ugrimugrindust lubada ei saa ja enam ei oskagi. Lihtsalt üks teine keel ja kultuur on võimsamad olnud. Sellest saate ka lugeda.
Paar kohta tõid suurele mehele pisaragi silma. Üks nendest oli episood väikesest tulevasest laulikust Julgi Staltest, kellel “koška zabolela”. Lahti pole seda mõtet seletada. Raamatut lugedes saate aru.
Üleolekust ning sõnade ja tegude lahknemisest on see raamat ka. Sallivuse teooria versus praktika.
Raamatus on ka eestlaste porotamisest soomlastest kõneldes.
Mis puutub porotamisse, siis ma ise pole seda sõna kasutanud, kui, siis põhjapõdra tarbeks. Mul on küll Soome suursaadiku Jaakko Kalela kingitud T-särk, mille kaks lippu ja kiri “Minu sõber on põder”. Nii et üleolekust saab veel omakorda üle olla.
Ugrimugride vastandid
Raamatust leiab ka loo ungarlastest, kes avajaid kolm korda kallima hinnaga müüvad kui veini. Lihtsalt ugrimugri kavalus.
Türgimaal on samuti avajatega kitsas. Aga nad ei sunni sind seda ostma. Teevad sulle veinipudeli oma sahtlis oleva avajaga lahti. Mis ei tähenda seda, et nad ei suudaks välja mõelda, mille eest raha küsida. Õigemini nad küsivad alguses ikka täiega. Siis võtavad hoo maha.
Nad on ugrimugride vastandid. Ei mingit tagasihoidlikkust, kui tegemist äriga. Keelte peale on ka mihklid. Teatud maani. “Tere-tere, vana kere!” ütleb massöör Ahmed.
Ugrimugri “tervetuloa” tuleb ka ladusalt. Üks mees teadis Tallinna ja Tartut. Nüüd teab kolmandat tähtsat linna Rakveret ka.
Reinu raamatul on õnnelik lõpp. Ugrimugrisid ei saa ära hävitada. Meil pole üht riiki, mida vallutada, ja üht kuningat, keda tappa. Keegi jääb järele niikuinii. Ah, mis ma seletan, lugege ise!
Seda Türgi värki te sealt raamatust ei leia, küll aga loo inuittidest. Rein on tegelikult väikerahvaste fanaatik laiemalt. Türklasi on aga palju. Palju rohkem kui ugrimugrisid kokku.