Muusika tundmine teeb inimese terviklikuks

Toomas Rannu. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Rajaotsa muusikakooli looja muusik Toomas Rannu on veendunud, et igal inimesel on oma küpsemise aeg ja seda, kas valmitakse kiiremini või aeglasemalt, ei saa hea ja halva skaalale seada.

Rakvere kirikupargis vesteldes meenutab Toomas Rannu ka oma lapse­põlvesuvesid, mis möödusid maal. Oma lapsepõlve veetiski ta suures osas Sondas.

“Toona sai ema lapsega kodus olla kolm kuud, siis polnud mind praktiliselt kuskile jätta. Esimese aasta nibin-nabin elasin Pikk 31, toona Kalinini tänaval. Kuid kuni koolini elasin ikka maal. Linnainimene ma ei ole, kuigi maale elama ka ei koliks,” kõneleb ta.

Sondas olid loomad – koerad, kassid, lambad, kanad, kuked, hobused – ja vanaema ja naabrid. “Minuealisi seal praktiliselt ei olnud. Üks poiss elas kahe kilomeetri kaugusel. Hiljem, kui ma juba jalgrattaga sõita oskasin, siis sai sinna sõita.”

“Selliseid leitsakuid nagu tänavune suvi mäletan küll. Kui mõnest kohast läbi sõidan, siis see pilt meenub – tolmune ja läbipleekinud soe päev,” meenutab ta.

Aeg oma muutumises

“Sa lehvitad ja sinu lehvitus on jahe ja jahe on ka sinu lahkumispilk ...” kõlab aastaid hiljem kaubanduskeskusesse kuuma suveilma eest jahedasse tulnud (linnasuve veetva?) noore telefonihelinaks valitud Okaspendlil “Lugu”.

1980ndatel tuntuks saanud ansambli kitarrist olnud Rannu, kes toonase edu kohta ütleb tagasihoidlikult, et sellest ajast on juba räägitud küll, imestab seda kuuldes, kuidas aeg oma käike teeb. “Eks ta selline minevikuvari ole, ma ei tea, kust teda aeg-ajalt välja kaevatakse.”

Säilinud on Okaspendli materjali vähe. Bändi esimene periood kestis 1986. aasta suvest 1988. aasta kevadeni, teise koosseisuga tegutseti 1990ndateni. “Esimene periood oli kõige ehedam, teine oli järellainetus,” arvab Rannu.

Muusikafestivali Tartu Kevad esinejate nimekirja sattumine oli ikkagi kõva sõna ja seda Okaspendel suutis. Muusikule oli see aeg väga huvitav aeg. “Aga see asi sai ümber,” lisab ta.

Muusika kui mõte

Sel suvel etendus Rakvere kolmainu kirikus Pedro Calderon de la Barca “Suur maailmateater”, mille helilooja ja muusikaline kujundaja oli Rannu. “Hea materjal oli; pakkusid, tundsin, et sellest tõesti saab midagi head teha.”
Lavastuse muusikaline kujundamine oli talle tuttav töö, sest Rannu töötas samal alal Rakvere teatris mitu aastat.

Teatrisse kutsus teda tööle Rein Olmaru ja 1988. aasta märtsis kujundas ta oma esimese etenduse. Teatris töötas Rannu kuni aastani 1994.

“Üheksakümnendate alguses läksid nii teatris kui Eestis tervikuna ajad keeruliseks ja eks see kajastus ka tööprotsessis ja suhetes mitte alati mõnusas mõttes. Muidu oli seltskond mõnus ja töö meeldis,” lisas Rannu.

“Olid lavastajad, kellega oli mõnus koos töötada ja sellest koostööst sündis palju toredat: Raivo Trass “Jumalaga, Vargamäe”, Arvi Mägi “Jõgi asfaldil”, Talvo Pabut “Kosjaviinad”, Rein Olmaru “Õitsev meri”, Toomas Suuman, Madis Kalmet ja esimese hooga paljut ei mäletagi,” lisas ta.
Kirikumuusikat hakkas Rannu kirjutama juba siis, kui ta teatri muusikaala juhataja töölt lahkus. Toona tegi ta seda ikkagi puhtalt enda jaoks. Oma teostega on ta mitu korda osa võtnud ka Rapla kirikumuusika festivalist.

Seda, kuidas tema teosed sünnivad, Rannu öelda ei oska, kuid võrdleb muusika kirjutamist mõtlemisega. “Ka mõte on omamoodi looming, mis vahel tekib ei tea kust, ja siis tuleb olla valmis seda kirja panema.”

Okaspendli lugude või kirikumuusika kirjutamine ei ole Rannu sõnul erinev. “Tuleb see, mis sul sees on. Ja ettevalmistus millegi kirjutamiseks vahest seisnebki toimetamises oma sisemuse kallal. Toona väljendus see sellises muusikas, nüüd sellises, aga protsess ise on küllalt sarnane.”

Oma esimeseks kokkupuuteks muusikaga arvab Rannu olevat üht lastehom­mikut Kohtla-Järvel, kus ta nelja-aastasena laulis Jaak Joala laulu “Kuldseid kiiri aknalaual kevadpäike tuppa toob”. “Päris keeruline number oli. Ma olla seda laulnud, ähmaselt mäletan ka seda kõrge lavaga pimedat ruumi,” lisab ta.

Ka vemmalvärsse sepitses ta enda mäletamist mööda päris noorena. “1960­ndate lõpus osteti esimene magnetofon, sinna peale sai läbi mikrofoni ümisetud asju, aga kahjuks pole neid alles.”

Tõsisema bänditegemise juurde jõudis ta alles keskkoolis 1980ndatel. Toona oli koolibändikultuur ka hoopis teistsugune kui praegu.

“Mäletan, et koolipidudel mängisid alati ikka vanemate klasside bändid ja me vaatasime imetlusega, kuidas mehed mängivad ja mida teevad. Need olid vinged peod. Koolis oli ka raadioruum, kus tehti saateid ja lasti muusikat. Ja seal sai aeg-ajalt kiibitseda, et mõnd lugu kuulda. Toona ei olnud ju muusikat nii palju, pidi nokkima siit ja sealt ...”

Pärast toonase Rakvere I keskkooli lõpetamist otsustas Toomas Rannu oma tuleviku tõsisemalt muusikaga siduda ja jätkas õpinguid Georg Otsa muusikakoolis.

“Otsa-kooli mineku otsus tuli üsna viimasel hetkel. Kuigi bänditegevus oli, aga muusikaga ma pärast lastemuusikakooli lõpetamist enam eriti ei tegelenud. Tegin seda, mida oskasin. Mängisin kitarri ja ka väikest viisi mandoliini. Erilist laengut muusikat teha küll ei olnud.”
Esialgu olid Rannu plaanid hoopis teised, temast oleks peaaegu saanud “tipikas”.

“Käisin Tallinna polütehnilise instituudi tööstuselektroonika ettevalmistuskursustel. Mate-füüsika süvaklassis õppisin ja suurt muud valikut polnudki kui Tallinna polütehniline instituut. Aga ega mul selle peale ka suurt indu polnud. Ettevalmistus käis pühapäeva hommikuti kell kaheksa ka. Kuidagi hakkas imelik, kas nüüd niimoodi jääbki ...”

Otsa-kooli mõte tekkis alles kooli lõpetamise aasta jaanuaris. “Siis hakkasin ka tõsisemalt ja eesmärgipärasemalt harjutama.” Ja oma otsust pole tal kahetseda tulnud. Otsa-kooli aeg oli Rannu sõnul hea aeg. “Mõnusad inimesed olid ümber.” Sel ajal tegi ta kaasa Tallinna klaverivabriku ansamblis Fiesta, mille solist oli Siiri Sisask.

Ka õpingud polnud tema jaoks vastumeelsed ega rasked. “Ainukene kolm oli NLKP ajalugu või mis selle aine nimi iganes oli.”

Rakvere aeg

Toomas Rannu on oma elu sidunud Rakverega ja äraminekuplaane pole pidanud. “Ma ei tunne eriti puudust millegi järele,” lisab ta. Kui, siis võiks tema sõnul olla rohkem neid inimesi, kellega koos mõtteid vahetada, et tekiks loominguline keskkond. “Rakvere on ikkagi paljus kaubanduslik linn,” nendib ta mõtlikult.

Rannu ise on selle keskkonda panustanud Rajaotsa kooliga, mis alustas 2003. aastal. “Mingit tööd tuli teha. Indias, kus on kogu aeg soe, istud puu all ja mediteerid, midagi ei lähe paremaks ega halvemaks. Meil tuleb talv, sooja tahaks ja see maksab. Valgus ka maksab,” naljatleb ta.

Nii sündiski Rajaotsa. “Me lähtume inimesest, kes tuleb õppima. Me ei sunni teda tegema rohkem, kui ta suudab, ja me ei kiirusta teda takka. Inimesed on ju kõik erinevad. See on postulaat, mis alati töötab.” Iga inimest saab huvi korral mingi tasemeni arendada ja selles veendumuses korraldab Rajaotsa sisseastumiskatseid üksnes lauljatele.

“Meie õpilased ei pea minema professionaalseks muusikuks edasi õppima. Inimese terviklikkuse huvides võiks ta aga midagi muusikast teada. Mu üks parimaid õpilasi läks aastate eest arstiks õppima, eelmisel aastal alustas teine sillaehituse arhitektiks õppimist.”

Kui on ka näha, et noor muusika juurde ei jää, vaid tegeleb paar aastat, pole Rannu sõnul midagi katki. “Noor inimene, see on loomulik, et otsib.”

Koolijuhi amet võtab Rannult õppeaasta jooksul enamiku aja. “Keeruline on igal aastal. Aga kindlasti on nüüd kergem, ei kuhju enam uusi asju, palju toimib juba rutiinselt.”

Rannu õpetab ise pop-džäss kitarri eriala.

“Õpin ise kõige rohkem, see on see, mis mind selle juures hoiab. Endastki on keeruline aru saada, et mis mu potentsiaal on, milleks ma võimeline olen. Teist inimest analüüsida on aga tunduvalt raskem. Ühe kindla programmi ja graafiku järgi oleks vahest õpetajale lihtsam. Iseasi on aga, kuidas see õpilasele mõjub. Inimese küpsemisaeg on erinev. Kui me võtame erinevatelt puudelt õunu, siis üldjuhul huvitab meid rohkem see, mis maitse neil on. Õuna küpsemise kiirus hakkab tähtsust omandama seoses majanduslike huvidega, siis, kui on vajadus need kiiremini rahaks teha. Siit aga järgnevad küsimused intensiiv- ja mahetootmisest, nende eelistest ja miinustest ...”

Peep Pihlak

Ma ei taha öelda, kui palju aastaid me Toomasega juba koos oleme asju ajanud – oleme ju vähemalt oma arust üsna noored mehed ja see number näeks välja pisut ehmatav. Ütleme siis nii, et keskkooli päevist tänaseni oleme miskit pidi ikka seotud olnud, põhiliselt muusika kaudu, aga mitte ainult. Vahel tihedamalt, mõnel perioodil kaudsemalt. Huvitav on jätkuvalt.

Toomas on sipelga moodi - ajab järjekindlalt oma rida. Tema liigse käratsemiseta tegutsemine on sümpaatne ning annab loomingulistele õnnestumistele ja nende märkamistele kaalu juurde.

Näiteks hiljaaegu kohtusin Viljandis ühe muusikaõpetajaga, kes oli rõõmsalt erutunud, kui sai teada, et tunnen Rannu Tommi. Ta oli äsja põhjalikult analüüsinud Toomase loomingut. Omavahel nad kohtunud pole ning mingit muud infot tal Tommist samuti polnud. Mida järeldada – hästi tehtud asjad jõuavad ka ilma saluudi ja lakkamatu meediakisata oma sihtgrupini.

Toomas Rannu

• Sündinud 16. märts 1965.
• Rakvere I keskkool (1983); Rakvere lastemuusikakool, viiul (1980); G. Otsa nim Tallinna muusikakool, estraadikitarr (1988).
• 1986-1988 Tallinna 22. keskkooli kitarriõpetaja, 1988-1994 Rakvere teatri muusikaala juhataja, 1993-2001 Rakvere pedagoogikakooli muusikaõpetaja, 2000-2003 muusika- ja kunstikooli Kaur kitarriõpetaja; 2003. a-st Rajaotsa kooli juht.
• Koos Peep Pihlaku ja Vallo Vildakuga, kes õpetavad samuti Rajaotsa koolis, mängiti 1980ndate II poolel tuntuks saanud ansamblis Okaspendel.