Juhtkiri: Unustatud vana

Saialill

FOTO: Ain Raal

Alates tänasest tuleb Euroopa Liidu ja seega ka Eesti toiduainetöösturitel teatud värvaineid sisaldavatele pakenditele lisada silt “Võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele”.


Keemiat on meie ümber väga palju ja me ei oska ilma selleta oma igapäevast elu elada: anname oma lastele erksavärvilisi komme, sööme säilitusainetest pungil toitu, küürime keemiaga oma ihu ja kodu, turgutame end energiajookidega, kui vaja, manustame uut hingamist lubavaid toidulisandeid – ikka hea enesetunde ja tervise nimel.

Kuigi teadus ja meditsiin arenevad peadpööritava kiirusega, ei tasu ära unustada ka aastatuhandeid järele proovitud ravimtaimi puudutavat tarkust. Teesegud ja salvid, millest said abi meie esivanemad külmetuse, nihestuse, põletiku puhul, toimivad jätkuvalt.

Tänapäeval ei tea paljud lapsed, kuidas näeb välja kõrvenõges või mida kujutab endast takjapuhmas. Ja kui pole ka vanaema, kes piparmündi- ja pärnaõieteed pakuks, on laste jaoks ravimtaimed täiesti tundmatud.
Ometi, kui neile maast madalast tutvustada saialilli, ristikut, võililli, nõmmliivateed – kas või bioloogiatundides – laiendaks see nende maailmapilti.

Aga mis siin lastest rääkida. Meil, täiskasvanutel, ei teeks paha meenutada lapsepõlves kuuldut ja hankida uusi teadmisi. Võimalusi selleks on küllaga. Praegu on paslik aeg teha koos perega mõni retk metsa või aasale, korjata tuttavaid ravimtaimi, keeta oma käega kogutud taimedest teed ja kuivatada ürte ka sügistalveks.

Kui mõnel külmal talvepäeval kallata auravat lõhnavat teed endale, perele, sõpradele,  meenuvad selle teega seotud mälestused: mesilased pärnapuus, metsmaasikatest punav metsaalune, ravimtaimete järele lõhnav tagatuba maal vanaema juures. Ja see on väärtus, mida poest juba naljalt ei saa.

Kui aga tervisehäda kimbutamas, siis aitab organismi apteegist toodud taimeteesegu – kui seda endale varuda ei jõutud.

Tagasi üles