Mäehansu tallu olid üleeelmisel nädalal kogunenud seitsme riigi käsitöötraditsiooni kandjad. Erinevast kultuuritaustast ja keeleoskusest hoolimata mõisteti üksteist väga hästi – käsitöö rääkis enda eest.
20 kätepaari pulga, paela ja asjaga Mäehansu talus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhan Kunderi Seltsi korraldusel toimus 4.-11. juulini Haljala vallas Mäehansu käsitöötalus Euroopa elukestva õppe programmi Grundtvig raames rahvusvaheline õpituba, kus kümme inimest seitsmest Euroopa riigist omandasid viltimise ja kangastelgedel kudumise kogemusi.
Õpitoas osalemine oli tasuta ja selles kaasalöömiseks sai taotlusi esitada üle Euroopa. Käsitööhuvilisi tuli kokku Türgist, Hispaaniast, Ungarist, Sloveeniast, Saksamaalt, Iirimaalt ja Lätist.
“Meil on tõeline eurointegratsioon siin,” naljatles projektijuht Marge Salumäe, kes oli palunud endale töötuppa appi oma inglise keele õpilased Juhan Kunderi Seltsi rahvakoolist. Samuti olid tulnud uudistama ja omi nippe jagama kudumis- ja viltimisõpilased. “Suur tänu neile,” lausus Salumäe.
Inimesed leidsid töötoa üles selle kirjeldust sisaldava internetilisti kaudu. “Kudunud ei olnud praktiliselt keegi, viltimises oli mõnel varasemaid kogemusi.”
Keeleoskus oli väga erinev, kuid takistuseks see ei saanud. “Me saime hakkama. Mis meil siis ikka vaja teada on. Pulk, pael ja asi. Stick, string and thing,” ütles ta.
Valmis said aga vildist jakid ja lambivari, kübarad, sallid ja kangastelgedel kootud kotid. “Nad võtsid ette meeletult suured tööd,” muretses Salumäe enne lahkumist, kuidas kõikide kaunite esemetega lennukis hakkama saadakse.
Pani ahhetama
Töötuppa kogunenud inimestel oli kõigil varasem käsitöökogemus olemas.
“Hästi huvitava taustaga inimesed – kes on keraamik, kes teeb traati, kes tikib,” tutvustas Salumäe. Näiteks Eestisse Türgist saabunud abielupaar, kelle naispool on tikkimisõpetaja ning meespool võiks õpetada, kuidas kasutuna tunduvast juhtmejupist ehe valmistada.
Cristina Garcia Baski maakonnast Hispaaniast, kes elab praegu Dublinis, tegeleb peamiselt 3D-kujude nõelviltimisega. Töötoas oli tal märgviltimise meetodil valminud juba kaks kübarat, kott ja uhke lambivari. Eestisse tuli ta uusi ideid ja inspiratsiooni saama ning kangastelgedel kuduma.
Viltimisega alustas ta 2005. aastal. Varem kunstigaleriis töötanud naine on pärast töökaotust muutnud selle enda põhitegevusalaks.
“Ma ei teeni küll palju, aga naudin seda [nõelviltimist] väga.”
Garcia viimane töö valmis koos tekstiilikunstnik Caroline Schofieldiga, kellega koos viltisid nad 12 viiemeetrist büsti, mis ripuvad nüüd Kilkennys asuva modernse kohtumaja fuajees. “Need sümboliseerivad kahtteist vandekohtu liiget,” selgitas ta.
Töötoas omandati palju uusi tehnilisi võtteid. Juhendaja Kille Kruuvi sõnul oli küll mõnel osalejal viltimiskogemus, kuid pigem oli seni tehtud töid näituste jaoks, praktilisi esemeid vähem.
“Kolmemõõtmelisi asju Eestis palju ei vildita. Päris palju aga Soomes,” kommenteeris ta.
Sabina Šiler Sloveeniast tegeles kogu päeva ja osa järgmisestki salliga. Samuti püüdis ta kangastelgedel valmis saada kotti. Sabina oli ka endale koju kangasteljed ostnud.
“Väiksemad küll kui siin,” lisas ta. Kuid ise hakkama ei saanud – olid kangasteljed, oli õpik, kuid tulemuseni ta ei jõudnud.
“Ma ei teadnud, kuidas neid kokku panna ja lahti võtta ja valmis seada. Ma tahtsingi õppida, kuidas kõiki ettevalmistustöid teha,” lisas ta.
Kõige raskem ongi telgi üles seada. “Kudumine on nagu kirss tordi peal, aga enne tuleb see tort valmis küpsetada. Siin on see kirsike juba päris ilus punane,” kiitis Salumäe Sabina tööd.
Edite Bevalde Lätist tuli kohale viltimise pärast - oli otsinud spetsiaalselt sellist töötuba. Eesti suureks plussiks oli see, et ei pidanud sõitma väga kaugele.
Ta avastas enda jaoks käsitöö, kui oli väikse tütrega kodus. Seni selliseid väiksemaid asju nagu saunamütse ja kotte valmistanud naine tegeles Mäehansul endale jaki valmistamisega.
“Tulin siia, et õppida suuremaid asju tegema,” lisas ta.
Mäehansu talus tegutsemine annab osalejatele vabaduse, mida näiteks hotellides ei ole.
Esimesed käsitööhuvilised olid ärganud väga varakult, veel enne juhendajaid, ja jätkanud oma töö kallal nokitsemist.
Osalejad olid juba eelnevalt veebi vahendusel tutvunud.
“Palusin teha väikse tutvustuse enda ja oma maa kohta. Eestis veedetud õhtud kujunesid peaaegu et näituseks. Näiteks türklastel oli kaasas kott tikandeid. Kõik ainult ohkasid – idamaine tikand hõbeda ja kullaga. Hispaanlannal keraamilised nööbid, ehted ...” meenutas Salumäe.
Loominguline õhkkond
Töötoa ühel õhtul oli näiteks Ungari õhtu, kus ungarlanna neli tundi kokkas ja valmistas õhtusöögi, mis tahtis keele alla viia.
“Ise tehtud pasta ja paprikakana,” nimetas Salumäe.
Pühapäeva, 11. juuli hommikul alustasid aga kõik seiklemist kodu poole.
Edite Bevalde sõnul andis niimoodi koos elamine ka hea võimaluse kogemusi jagada. “Olen siit palju sõpru saanud, väga raske on siit pärast koju minna,” arvas ta.
Ära saatis kõiki Mäehansu talu sõbralik koer Juss, kelle musta pehmet karva sai vajadusel ka viltimistöös kasutada.
• Grundtvig on Euroopa elukestva õppe programmi täiskasvanuhariduse allprogramm. Programmi eesmärk on edendada täiskasvanud õppijate ja täiskasvanute koolitajate koostööd partneritega teistest Euroopa riikidest.
• Sel aastal on Euroopas avatud 180 töötuba, milles õppimine kestab üks kuni kaks nädalat ja igaühes saab osaleda 10-20 inimest. Eestis korraldatakse kolm eriteemalist töötuba.