Kuidas me Pärti vaatamas käisime

Andres Pulver
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paul (vasakul) on kuju pöörlema ja nüüd üritatakse koos Simmiga kõik poisi head ja vead mällu talletada.
Paul (vasakul) on kuju pöörlema ja nüüd üritatakse koos Simmiga kõik poisi head ja vead mällu talletada. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Eelmisel reedel vändati Tammispeal filmi 11. septembril Rakvere keskväljakul avatava Arvo Pärdi kuju valmimisest.


Tegelikult helistasime Kairitiga Simmile juba juuli alguses, et Pärdi kuju valmimist vaatama minna, kuid siis ütles Simm, et tulgu me paari nädala pärast.

Pidime minema neljapäeval, aga Simm andis teada, et jalgratta saab kätte reedeks, ja nii me reedel läksimegi. Pakkisime oma killavoori Ringo bussi peale ja asusime teele.

Vahepeal liikus mingi plaan, et Kairit tuleb eesrindliku mõttelaadiga inimesena rolleriga, ent ronis temagi bussi. Ei tundvat end veel piisavalt julgelt rolleri seljas, ja nagu teekonna ajal selgus, vajab abilinnapea ka liikluseeskirja tundmises järeleaitamistunde.

Aga Ringo pähe jäi kummitama mõte, et kunagi hiljem võiks ikkagi filmida kaadrid, kuidas Kairit ja Pulver rolleriga Seakülla sõidavad. “Siis monteeriks need sinna päris algusesse,” sõnas ta.

Pioneer mis pioneer

Kui Simmi koduhoovile jõudsime, tabas meid ebameeldiv üllatus, sest Simm võõrustas ateljees punti soomlasi Tuglase Seltsist, kelle Anne Kurepalu oli kohale tassinud, ja nii tuli kokkuleppest hoolimata oodata.

Kui soomlastega jutud räägitud, kukkus Simm kohe vabandama, et jalgratast ikka pole. Kui pole, siis pole.
Ringo kraamis kaamera välja, pani oma abilised kohale ja vajutas nupule. “Nii palju on juba vaeva nähtud, vaatame siis kuju üle,” lausus Kairit.

“Isegi kui ei meeldi, tee rõõmsat nägu, sest see läheb ju linti,” soovitas Simm, kes küünitas koos oma abilise Pauliga ateljee keskel troonivat kuju sinisest kilest lahti pakkima.
Kile alt paljastusid vanad märjad kaltsud, mis savist mudelit kuivamast hoidsid.

“Oleks pidanud poisile ikka midagi ilusamat selga panema,” kirus Simm.

Kui kuju paljastatud, saabus tõehetk. “Ta on ju väga ilus, sa ehmatasid mu oma jutuga päris ära,” tõreles Kairit.

Simm selgitas, et kuju paljad kehaosad, ehk nägu, jalad ja käelabad jäävad siledad, pintsak aga krobeline. “Käsitöö ju, et ei jääks “Made in China” muljet,” sõnas ta.

Hetke pärast õhkas Simm, et alasti oli poiss niiiii ilus. “Kohe kahju oli riideid selga teha,” toetas teda Paul.

Kui poiss püksid jalga sai, oli ta Pauli sõnul pioneer mis pioneer. “Mõtlesime, et kuidas ajastu hõngu edasi anda, ja leidsime, et üks detail võiks olla halvasti istuv pintsak,” pajatas Paul. Kairit kiitis takka. “Kui sa nii ütled, peab sul olema hea kunstimaitse,” ilkus Simm.

Pintsakule voltide tegemine ajas mehed päris hulluks, sest rahuldava tulemuseni ei jõutud ega jõutud. Lõpuks olla Simm päris asjaliku lahenduse saavutanud, aga kui ta pärast pintsaku selga pani ja käed ette sirutas, selgus, et voldid jooksevad hoopis teist pidi.

“Kuju avamise ajaks võiks Rakvere rätsepatele kusagil teises linna otsas mingi oma ürituse korraldada, muidu tulevad ja hakkavad pahaselt porisema,” pakkus Simm.

Paul rääkis, et ühe tema tuttava tuttava kaudu oli tal õnnestunud Pärdi õe käest hankida mõned Pärdi noorepõlvepildid.

“Ega kuju nägu päris täpne ei ole, kuid mingid jooned on kindlasti olemas,” rääkis Paul, kelle sõnul olid vanad pildid paraku nii kehva kvaliteediga, et neid eriti aluseks võtta ei saanud. “Tegime näo vanema ea piltide järgi ja hakkasime siis seda lapseks tagasi muutma,” täpsustas ta.

Tou Pärdi käest

Simm istus vanale tooliloksule, Paul astus Pärdi kuju juurde ja lükkas selle alusel pöörlema, selgitades, et pisut eemalt aeglaselt pöörlevat kuju vaadates jääb meelde, mis on hästi ja mis halvasti.

“Aga teie olge ettevaatlikud, et rusikaga ei saaks,” hoiatas Paul. “Pärt väga suur löömamees ei ole, aga ma ühe tou olen ta käest ikka saanud,” lausus ta.

“Meil on nüüd päris hea ülevaade olemas ja ...,” hakkas Kairit minekule asutama.

“Noh, siis pole midagi, kell on juba kümme läbi ja võiks ...,” tegi Simm ilmselge vihje joovastavate vedelike müügiaegadele.

Kairit viis jutu oskuslikult mujale. “Kuuendal septembril võiks kuju platsi peal olla, katame kinni ja valvame,” ütles ta ja lubas vajadusel ise seda teha.

7. septembri hommikul võib siis vaatama minna, kas näeb häppeningi “Abilinnapea rolleril Pärdi kuju valvamas”.
“Kuidas selle turvavärgiga ka on?” uudistas Simm.

“Me mitu korda arutasime ja leidsime, et kuna kuju on mitmest kohast kinni, aitab kaameratest küll,” sõnas Kairit.

“Ütlesin ju kohe,” teatas Simm. “Ma ei saa aru, mida te seal linnavalitsuses teete. Arutamise asemel võiks midagi asjalikumat teha, minge kapsaid kõplama,” pahandas ta.
Simm lisas, et Ida-Virumaalt pärit mehena ei saa ta kunagi aru, kuidas need Lääne-Viru omad ikka nii kõva peaga on.

Kaikaga pähe

Aga see, et kell kümme sai, püsis Simmil kenasti meeles. “Suurematele kujudele pannakse viinapudel sisse, mõtle, kui uh­ke oleks, kui väikesel Pärdil kaks viina kõhus loksuks,” lausus ta.

Simmi jutt hüppas kiiresti teisele teemale ja kohe pöördus ta Kairiti poole. “Sina kui Rakvere linnakodanik, kes kahe piimapakke täis turuvõrguga kodu poole kõnnib, ütle, kas on midagi kuju juures valesti,” päris ta.

Vestluse katkestas telefonihelin. “Kanti ette, et kell 12 on jalgratas valmis ja kell kuus toob AS Maru ratta mulle väravast sisse,” rõõmustas Simm.

Kairit jõudis vahepeal poliitikuliku vastuse valmis mõelda. “Ma arvan, et kahe piimakotiga turutädidele mõjub see poiss väga rahustavalt – seisab ja ei tormagi kuhugi,” kostis ta.
Meie jutustamise ajal oli Paul hoolega ametis Pärdi kraega.

Silus, koputas, tõmbus eemale ja uuris oma kätetööd, siis jälle patsutas.

“Tegelikult on hea tunne, sest palju ikka selliseid inimesi on, kes Pärdile karistamatult kaikaga piki pead saavad virutada,” sõnas ta ühtäkki, osutades parajale malakale, millega kuju pead vormi klohmiti.

“Ei, mulle su maitse meeldib ja hea ametnik oled sa ka, hoolitsed linna rahakoti eest,” ütles Simm Kairitile. “Ta tegi ettepane­ku, et poisile võiks panna püksiaugu ette tõmbluku, mida inime­sed saavad lahti tõmmata ja sinna sisse linnakassa täitmiseks raha poetada,” selgitas Simm.

“Ja Kairit arvas ka, et peaks silmadesse liikumisandurid panema, siis poleks turvavärgiga mingit muret,” lisas Simm.
Paulil hakkas äkki kiire, sest Tartu ootas.

“Meil oleks veel vanu, viiekümnendatest pärit sandaale vaja, et nende pealt snitti võtta, äkki linnavalitsus saab aidata,” palus ta ja lubas ise samuti Tartus Eesti Rahva Muuseumist läbi astuda. Kairit arvas, et linnavalitsus võib uurida, kas äkki Rakvere muuseumis selliseid jalavarje ei leidu.

Kuju jäi üksinda nukralt ateljeesse seisma, aga kaua tal ilmselt seista ei lastud, sest kuum ilm kippus kuivatama. Simm näitas hoopis lehma, mille ta Tallinnale “Savisaare pühaks” tegi.

“20. augustil tõmban ülikonna selga ja ei võta kohe tükk aega ära – kujude avamised on Tallinnas, Rakveres ja pärast seda veel Jõhvis ning Narvas,” loetles ta.
Kairit aga teatas seepeale, et jutud on vist ikka räägitud ja aeg on otsi kokku tõmbama hakata. “Kas nüüd tuleb sinu sõuetteaste?” päris Simm. Kairit jäi talle arusaamatult otsa vahtima.

“Ma ütlesin, et võta rannariided kaasa, aga sina lubasid alasti ujuma minna,” tuletas Simm Kairitile meelde. Kairit viis kohemaid jutu talukoha päritolule, kuid see on juba teisest ooperist.

Tegelased

• Kairit – Kairit Pihlak, abilinnapea.
• Ringo – Ringo Voosalu, kaameramees.
• Simm – Simson von Seakyll, kujur.
• Paul – Paul Mänd, kujur, Simmi naabrimees.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles