Olümpiatule saatjad läbisid meenutusmeetreid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Olümpiatule-jooksust osavõtjad 30 aastat hiljem: esireas Marge Kruusimägi (vasakult), Väino Kütt, Madis Maadla, Piret Voogre, keskel Meelis Veilberg, Uudo Kruu simägi ja Vladimir Purro. Tagareas Merje Kallip, Ellen Ruben, Urmas Rannamets ja Kadi Haavajõe.

FOTO: Arvet Mägi

30 aastat hiljem jooksid purjeregati olümpiatule-jooksust osa võtnud Rakvere rajooni endised sportlased taas üheskoos, et tõrvik kesklinnast Tõrmasse jõuaks ja süttiks sümboolne tuli.


Eile 30 aastat tagasi kell 16.22 süüdati Tallinnas olümpiaregati tuli. Sel puhul tõmbasid 1980. aasta olümpiatule-jooksust osa võtnud Rakvere rajooni sportlased selga toonasest univormist alles jäänud särgid, püksid ja põlvikud ning korraldasid jooksu, mis sai alguse Rakvere staadionilt ja lõppes Tõrmas - iga jooksja kanda jäi tõrvik umbes 500 meetrit.

Jooksumaa jagati märksa vabamalt paari minutiga, mitte nagu aastaid tagasi, kui sammud ja jooksuaeg olid arvel.
Ettevalmistused toonaseks olümpiajooksuks kestsid kogu aasta ja tulesaatjad läbisid tiheda sõela.

Kolm päeva enne pärisjooksu viibiti Jänedal treeninglaa­gris, kus timmiti sammud ühtlaseks ja vahed võrdseks. Seal vaadati ka päev enne suurest vär­vilisest telerist Moskva olümpiamängude suurejoonelist avamist. Jooksjad tunnistasid, et närv oli kõvasti sees, kas ikka kõik korda läheb. “Silmanurgast sai teisi jälgitud, ega ei tohtinud ju vaadata,” meenutas Marge Kruusimägi.

Rakvere rajooni 22 noort jooksis olümpiatulega Kadrioru kohviku eest Russalka mälestusmärgini. Eile oli jooksmas 11 inimest, õhtusel üritusel liitus nendega veel kaks, paljudel samuti aastatetagused vormirõivad seljas.
Jalanõusid sellest ajast järel ei ole.

“Toona keegi ei taibanud ju neid karpi panna. Maksimaalselt kasutasid ära, mis sul oli,” sõnas Marge Kruusimägi.

Nagu Pekingis?

Põlvikud olid mõnel jalas originaalid, teistel originaalilähedased. Marge Kruusimägi ütles, et neid oli hea hiljem suusatamisel kasutada. “Ei osanud sel ajal arvata, et nad nii hinda lähevad,” nentis ta.

Kaasa võetud mustvalgetel fotodel, kus peal jooksjad ja auto, mis kandis olümpiatuld, elustus aga see hetk kogu oma hiilguses. “Moskvas oli isegi näha, kuidas üks tõrvik ära kustus. Meie oma põles lõpuni,” teadis Uudo Kruusimägi.

Tulesaatjad meenutasid, et jooksu käigus anti ka märku, kas tuleb liikuda kiiremini või aeglasemalt. “Kaks aastat tagasi nägite ju, Pekingis oli samasugune drill,” tõi paralleeli Meelis Veilberg. “Tuttav tunne vaadata kohe,” märkis Urmas Rannamets.

Vastutus oli ikkagi suur ja jooksjatele loeti sõnad peale, et nad ei alluks provokatsioonidele. Kuigi alguses lubati, et osalised pääsevad võistlusi jälgima, jäi see siiski ära. Nagu ka lubatud dressid ja miniatuurne tõrvik ...

Viis aastat tagasi korraldatud samasugune kokkusaamine oli esimene Rakvere rajooni jooksjate jaoks. “Vanemas eas kuidagi väärtustad seda rohkem, varem vaatasid fotosid ja mõtlesid: “Noh, oli!” Nüüd mõtled, et tegelikult oli see ikka suur asi,” arutles Merje Kallip. “Sel ajal ei osanud seda hinnata,” tõdes Piret Voogre.

Olid ajad!

Eelmisel korral oli jooksjatel ka Rakvere rajooni tõrvik, millega joosti olümpiajooksu.

“Ei õnnestunud seda põlema panna,” meenutas Marge Kruusimägi, et kasutati jooksul teist tulekandjat. Sel korral oli ajalooline ese tõrvikukandja Olev Rohtla käes, kes kokkusaamisele ei saanud tulla.

Pärast tule süütamist Tõrmas oli aeg muljetada nii sellest kui teistest jooksudest, kus omal kohal albumid, praegusel hetkel veidrana tunduvad faktid, et tulejooksu jaoks toodi kohale Turisti-buss, sest igasuguse “loguga” kohale sõita poleks saanud. Ja et rajooni koondise dressid korjati toonastelt noortelt sportlastelt pärast võistlusi alati ära.

1980

• Olümpialinn oli Nõukogude Liidu pealinn Moskva. Esimest korda korraldati mängud  sotsialistlikus riigis.
• Suveolümpia purjeregatt toimus Tallinnas 20. juulist 30. juulini 1980.

Tagasi üles