Vargamäe varjus: töö, armastus ja parmud

Mari (Ülle Lichtfeldt) ja Juss (Indrek Saar) on teineteist leidnud, ehkki teksti peab veel kohati raamatust silmama. Lavastaja Urmas Lennuk (vasakul) naudib mängu. Pearu (Velvo Väli) keskendub oma stseeniks. Foto: INNA GRÜNFELDT/VIRUMAA TEATAJA

Vargamäe rehetare valmistub avama Mari lugu, tema valikuid, rõõme ja kahtlusi. “Vargamäe varjus” küpseb lavaproovides, töised otsingud naerupahavakute ja verega kinnitatud.

Kuum hommik. Rakvere teatri ees pidurdab Lennuk. Urmas Lennuk. “Vargamäe varjus” autor ja lavastaja. Haarab kohvikust kohvitopsi ja stardime Vargamäe poole. Madallennul.

Esimene peatus – pood. Lavastaja tarib autosse paki veepudeleid. “Viis liitrit päevas läheb ära,” märgib teatrimees. Edasi. Tee ja päike kuumavad. Vargamäe läheneb. Liblikad. Valged liblikad. Parvedena. Sama äkki kui eikusagilt ilmuvad, nad ka kaovad. Nagu Krõõda hele hääl. Aga seekord kõneldakse Mari lugu.

Vargamäel, kus küll käidi pea iga asjaga kohut ning nõuti paberile pitserit, ei pea näitlejad siiski rollile verega alla kirjutama. Ent selle on vaidlustanud parmud. Pilvedena. Laks ja plaks käib rolli sisse ning lavastaja hoiatab, et see pole kontseptsioon, vaid paratamatus.

Rehealuses, mille ühest uksest teiseni ulatub laudne ja klaasine lava, nad ongi. Ülle Lichtfeldt ehk Mari, Indrek Saar ehk Juss, Tarvo Sõmer - Andres ja Velvo Väli - Pearu.
Uurivad redelit, mis kõõlub nööride otsas lakaluugist ning liigub kui võluväel üles ja alla.

“Aga kuidas sa saad ennast alla lasta?” pärib Ülle Lichtfeldt Indrek Saarelt. “Nagu Tarzan,” tähendab keegi. “Ilge võnkumine,” muretseb Lennuk.

Las ripub parem lakaluugist, ohutus eelkõige – ollakse ühel meelel. “Tuleb Mihkel ka üles ja arutate, kuhu jalad panna,” soovitab Lichtfeldt. Pea alaspidi rippumine pole naljategu.

Kunstnik Mihkel Ehala on ettepanekuteks, soovideks ja soovitusteks valmis. “Kas saaks teha nii, et ...” on lavakujundaja elu liikumapanevad sõnad. Saab. Ikka saab.
“Hakkame sellest, kus Juss on üleval ja ootab Mari,” ütleb Urmas Lennuk. Mari ja Juss, tekstiraamatud peos, alustavad varjatud perepingeid tulvil stseeni. “See on hea!” kiidab kõrvalt vaadanud Andres-Sõmer. “Mis ta nüüd hea on, aga ...” sõnab Lennuk tasakesi. Aga rõõmsalt.

“Hakkad minema, siis Ülle ronib välja, siis tuleb muusika. Aeg möödub, aeg möödub ja siis tuleb Pearu,” selgitab lavastaja järgmise stseeni käiku. Näitlejad teevad. Varieerivad liikumisi ja rõhuasetusi. Arutatakse, millal oleks Maril kõige õigem üles või alla ronida. Proovitakse. Liigutakse tasahaaval parema ja mõttetäpsema väljenduse poole.

Rehealusesse ilmub “Vargamäe varjus” produtsent ehk Albu vallavanem Kalju Kertsmik ja ulatab Indrek Saarele lavastuse reklaamsärgi. L või XL, käib arutelu. “Ma võin ju oma XSi ka anda, aga ei pea ju olema nii liibuv,” arvab Lichtfeldt.

Lennuk ja Saar vahetavad särgid, on tulemusega rahul ning proov jätkub küsimusega, miks Juss köit pükstel kannab. Köis on ilmselgelt liiga pikk, isegi poomiseks. Homseks saab teise, lubab kunstnik.

Mesilane ja Castellucci

“Juss, ma ju armastan sind,” lausub Mari. “Ei, Mari, sa armastad midagi muud,” vastab Juss kibeda selgusega. Köis, ikka see köis. Et kust võtta ja kuidas panna, et stseen sujuks. “Võib-olla on see selleks ajaks mul juba kaelas,” arvab Saar-Juss.

“Köis siia!” käratab Mari. “Kas sa saad natuke haiget ka, kui ta lajatab ära ...” räägib Lennuk Lichtfeldtile. Lajatajaks pole köis, vaid sõnad.

“Saatuse käed seod sina ise,” ütleb Juss, ja pääsukesed, kel pesa lava kõrval laepalgi küljes, sõeluvad poegi toita. Selleks ajaks, kui lavastus valmis, on noored pääsud oma elu peal. Kahju, nad sobivad loosse ega mängi sugugi näitlejaid üle.

“Teeme korra veel läbi. Mis see kell on?” küsib Lennuk. “Me ei pea ju kella pärast midagi tegemata jätma,” arvab Velvo Väli.

Andrese ja Pearu stseen. Tulevad matuselt. “Ega ma ei saa küll aru, et te kirstu järel käite,” tähendab Lennuk ja naerab. Kes see mesilane ikka on, loom või lind, jälitab kiuslik mõte Pearut.

“Siis torman mina põrandat pesema,” meenutab Lichtfeldt järgmist stseeni. “Tahad seda praegu läbi teha?” küsib lavastaja. Mari peseb põrandat ning hääl tuleb sõna otseses mõttes toobri põhjast. Veel. Veel kord. “Nagu Castelluccil,” muigab näitlejanna.

Andres ja Mari. “Mari-Mari-Mari,” on naine meeleheitel kõigi vahel, kes teda vajavad. Juss ja Andres. Naisekauplemise karm stseen. Õnne ja valu piir on Vargamäel ahas.
Vahepaus.

Arutatakse taas, kuidas Jussi kõlkuma saada. Indrek Saar ripub lakaluugil, pea alaspidi, Tarvo Sõmer hoiab jalgu. Etendusteks peab leiutama kinnitusvahendi.

“Kruvid peavad sigakindlalt sees olema,” ütleb Ülle Lichtfeldt.

“Kas nii ruttu läheb teises vaatuses kõik,” imestab Urmas Lennuk enda kirjutatud teksti lehitsedes. “Tammsaare ja Lennuk ongi üks ja sama,” resümeerib Velvo Väli kergelt. Tal on peaaegu õigus, kui mõelda Lennuki Tammsaare-dramatiseeringutele, kus teoseid vaadatud värske pilguga ning autorite tekst sulanud puudutavaks tervikus.

Proov jätkub. Vaja on juurtega puud koos kahe astmega. “Selge,” ütleb kunstnik.

Teine vaatus. Pearu laul ajab hullusti naerma. Andrese ja Mari laulatust segavad parmud. Kuhu panna kivi? “Sülitamine on hea,” arvab Velvo Väli.

Juss valib õunu

Paarkümmend laagrilist poetub pinkidele. Vargamäe muuseumi perenaine Aune Suve selgitab, et lastel on haruldane võimalus näha proovi, kus alles otsitakse lahendusi, ja esietenduseni on veel kaks nädalat aega.

Esimene stseen. Natuke juhendamisi vahele. Vaatajad aplodeerivad. Küsimused. Lennuk selgitab, miks teeb just Mari lugu. Inderk Saar räägib asja hingelise olemuse lahti.

“Lapsed, te pole seda veel kogenud, aga kui kogete, siis mõistate, mis Lennuki seda kirjutama ja meid seda tegema ajas. Krõõda elu oli lihtne – ta kannatas ja suri ära, aga tema valikuid ei pidanud tegema. Mari oli see, kes pidi valima. See on elus alati palju keerulisem, see on see, mis pärast piinama jääb – kas ma valisin õigesti või valisin valesti. See on kõige suurem piin, mis üldse saab olla, kui kogu aeg tiksub kuklas, et ma tegin vale valiku, ma tegin vale valiku, ma tegin vale valiku. Mari on selles mõttes omaette kangelane, et sellest hoolimata hoiab selle talu koos ja kasvatab lapsed üles,” selgitab Saar.

Näiteseltskond saab publikult tänutäheks kommikarbi ja proov läheb edasi. “Sina, Andres, oled ohakatest tehtud,” arvab Pearu ja annab plaks-plaks-plaks parmudele valu.

Mari ja Hundipalu magusad õunad. Juss on nii kavala näoga. Dialoog pingpongib. “Õunad ... Mis nende õuntega oli?” haarab Saar tekstiraamatu järele. Et oleks täpne.

Kas pikem söögipaus või kiire eine ja kohe edasi? Liisk langeb kiirema kasuks, keegi ei taha rehealuse ukse taga varitsevasse kuumusse sukelduda. Kama on käepärast, kann jahedat õunamahla samuti. Tragi perenaine Ülle Lichtfeldt pakub leiba ja katet. Võileib ja teine, natuke aasimist-arutamist elu ja autode ümber ning – läks! Algusest.

Mari käes tilgub põrandakalts. Redelistseen. Proovitakse nii ja teisiti. Indrek Saar mainib, et peod kipuvad köitest ja redelipulkadest hellaks. Pole ime, Juss on saanud üksjagu turnida.

Parmuparv tiirleb ümber põrandat peseva Mari. Veel kord. Veel. Veel. Juss ja Mari leiavad teineteist. “Tõmmake redel üles, siis ei tule keegi segama,” soovitab lavastaja. Saar laskub, tekstiraamat hambus. Ukselt hõigatud armuhüüd kajab metsast vastu.

“Tahad, ma tulen kukerpallidega?” küsib Sõmer-Andres. Missugune peaks olema Pearu toon? Lavastaja Lennuk kohendab Mari monoloogi ja tähendab, et kirjanik Lennuk on siinkohal liiga hoogu läinud.

Varjust välja

Esimene vaatus on läbi mängitud. Urmas Lennuk ja Mihkel Ehala jäävad ööseks Vargamäele – vaja redelit kohendada ja muid asju sättida. Maril ja Jussil on hommikul kostüümiproov.

Velvo Väli pöörab autonina kodu poole ning jätkab koos Tarvo Sõmeriga praktilist uurimistööd Vargamäe radadel, et leida lühim tee Rakverre.

Tee viib Vargamäe varjust välja. Homme toob tagasi.

TEATER
“Vargamäe varjus”
Autor ja lavastaja Urmas Lennuk. (Algimpulss Anton Hansen Tammsaare teosest “Tõde ja õigus” I-III.)
Lavastusdramaturg Siret Paju.
Lavakunstnik Mihkel Ehala.
Kostüümid Liisa Soolepp.
Muusikaline kujundus Tarmo Kesküll.
Osades Ülle Lichtfeldt, Indrek Saar, Tarvo Sõmer, Velvo Väli jt.
Esietendus 30. juulil Vargamäel A. H. Tammsaare muuseumi rehetares.