Rebased, eriti noored ja uudishimulikud, kipuvad hulkuma koduaedades ning asulate vahel. Kui neile seal toitu jagub, kodunevad reinuvaderid inimeste naabruses kiiresti.
Julged reinuvaderid kipuvad koduõuele
22. juuli 2010, 23:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käsmus on üks rebane juba mitu aastat elanud kindla režiimi järgi: kella seitsme paiku õhtul on ta ühe maja ukse juures, kus ootab, mis täna söögiks antakse.
Käsmu külaseltsi juhatuse esinaine Tiina Laulik ütles, et rebane on väga julge.
“Vahel vaatan, istub teine bussipeatuses,” meenutas Laulik, kelle sõnul on ka seal rebasele head-paremat pakutud. Autosid metsaelanik ei karda, vajadusel tõmbub rohkem tee äärde.
Ka Innar Jüriska, kes Käsmus tädi aias reinuvaderi fotodele sai, ütles, et rebane käib üsna kartmatult külas ringi ning inimesi ei pelga. Vaderit meelitati hea foto saamiseks šašlõkiga ning vaja oli ka pisut roomata, kuid suurt vaeva selleks vaja näha ei olnud.
Loodus- ja jahimees Peeter Hussar rääkis, et Käsmus on reinuvadereid rohkemgi nähtud.
“Sealsed elanikud kinnitasid, et olid teised nii kodukassi suurused, sellest järeldan, et kutsikad,” märkis Hussar ja lisas, et rebased on tänavu külalisteks olnud ka Vergis.
Tamsalu vallas asuva Naistevälja küla elanik kirjeldas, kuidas ta küla servas asuval heinamaal heina tegi ning ühel pool traktorit jooksis taksikoer ja teisel rebane.
“Püüdsin rebast ära ajada, et koer ei märkaks,” kõneles mees.
Ta on Naisteväljal näinud nii suuremat kui ka väiksemat rebast – ilmselt kutsikat.
Naistevälja elanik ütles, et reinuvader on proovinud end ka talu kanaaeda sisse kraapida, kuid õnneks tulutult.
Loodusmees Peeter Hussar kinnitas, et rebaseid on väga palju; lennukitelt vaktsineerimine viinud marutaudis loomade arvu miinimuni ning see, et surmav haigus ei levi, on üheks põhjuseks, miks vaderite arvukus tõusnud.
Jaan Villak Tamsalu jahiühistust tõi rebaste rohkuse olulise põhjusena välja nende rikkaliku toidulaua. Viimased aastad on olnud head hiireaastad.
Ka ei ole rebastel kuigi palju looduslikke vaenlasi – reinuvaderile võivad Eesti kiskjatest ohtlikuks saada vaid hunt ja ilves.
Jaan Villaku sõnul kütiti nende jahipiirkonnas mullu rebaseid päris hulga – umbes 30. Ta lisas, et selleks , et rebasejaht oleks küttide jaoks atraktiivsem, oleks vaja toimivat karusnahaturgu, sest praegu pole pärast laskmist loomaga eriti midagi teha.
Nii Peeter Hussar kui Jaan Villak hoiatasid, et rebaseid, nagu ka üldse metsloomi ei ole mõistlik toita, sest siis kipuvadki nad inimesega harjuma.
“Kuigi marutaudi praegu peaaegu ei ole, levitavad rebased ka kärntõbe, mis on ohtlik koduloomadele. Samuti saab rebane edukalt näiteks kassist jagu,” rääkis Hussar.
Villak tõi hoiatava näite paari aasta tagusest juhtumist Tamsalu linnaservas asuva E-Betoonelemendi tehase õuest, kus hakkasid käima esmalt vanarebased, siis ka kutsikad.
“Eks mehed vaatasid, et nii nunnud ja anname süüa,” rääkis Villak; nii hakkaski pesakond ettevõtte juures end hästi tundma. Kevadel sündisid noortel rebastel omakorda pojad, kes samuti sagedasteks külalisteks olid. Tänaseks on probleem küll küttide abiga lahenenud.
Jahimehed aitavad
Kui rebased muutuvad elamute juures pidevateks ja tülikateks külalisteks, tuleks sellest oma piirkonna jahimeestele teada anda.
“Kui inimene kontakte ei tea, saab need Rakvere jahindusklubi kodulehelt www.rjk.ee,” ütles jahimees Jaan Villak, kelle sõnul on rebaste arvukuse reguleerimine ning taoliste probleemide lahendamine küttide ülesanne.
Kui lahendust siiski ei tule, võib pöörduda ka Eesti Jahimeeste Seltsi.
Rebastele peetakse jahti aasta ringi, ilma väga mõjuva põhjuseta ei lasta siiski poegadega emaslooma ning nii väikseid kutsikaid, kes enda eest veel seista ei oska.