Intervjuu: Rakvere kultuurielus puhuvad värsked tuuled

Keio Soomelt.

FOTO: Meelis Meilbaum

Alates esmaspäevast istub rahvamajas oma kabinetis Rakvere linna äsja loodud kultuurikeskuse juhataja Keio Soomelt, kes enne seda pidas Jõhvi kontserdimajas müügijuhi ametit.


Kas on palju küsitud, et miks just Rakvere?

Pigem on küsitud, et millest selline muutus. Esiteks tunnen, et Rakveres saan ennast tööalaselt rohkem realiseerida ehk tegeleda mulle enam pinget pakkuvate asjadega, sest, mis seal salata, puhas reklaami- ja müügitöö ei ole tänastes oludes eriti loominguline tegevus.

Teine asi on keskkond. Jõhvi on töötegemiseks väga tore koht ja inimesed on seal äärmiselt lahked, aga elukeskkonna mõttes pole Jõhvi see linn, kus ma ka vabal ajal sooviksin ning saaksin ringi uidata. Kolmandaks, pärit olen Koerust ja Rakvere on mu kodukohale suhteliselt lähedal.

Kas olete Rakveres juba elamise leidnud?

Jah, täna ma ööbisin (ööl vastu reedet – toim.) esimest korda oma uues kodus, mis on vist maailma kõige väiksem korter - asub vanas taastatud majas, nagiseva puutrepi ning puitpõrandatega.

Tegelikult olen nõus elama väga väikeses kodus ja suhteliselt lihtsalt, kui ma saan selle arvelt kuskil käia ja maailma näha. See on väga suur väärtus ja seda on vaja, sest see on üks vahend, mis aitab vältida konnatiigilikku mõtlemist.

Millised on olnud sidemed Rakvere kultuurieluga?

Sel aastal olin Baltoscandali ajal seotud Jõhvis traditsioonilise suvefestivaliga “Seitsme linna muusika” ning seetõttu Baltoscandalile kahjuks ei jõudnud.

Umbes aasta tagasi avastasin enda jaoks taas Rakvere teatri läbi “Toatüdrukute” etenduse ning sealt alates olen üritanud enamikul esikatel kohal olla ja mulle huvi pakkuvad etendused ära vaadata. Sellega äratasin endas uuesti teatriarmastuse, sest vahepeal olin keskendunud peamiselt kontsertidele ja kinole.

Enne teie valikut oli olnud kaks ebaõnnestunud konkurssi kultuurikeskuse juhi kohale. Mis oli teie arvates peapõhjus, miks valik teile langes?

Raske öelda, aga ise tunnen, et küllap üks põhjustest oli mu kaheaastane Jõhvi-kogemus, sest  müügijuhi amet tähendas paratamatult, et lisaks müügile sai tegeletud ka kõige muuga, kaasa arvatud seesama “Seitsme linna muusika” või “Jõhvi balletifestivali” korraldamine.

Kogu protsess programmi valikust kuni lõppresultaadini oli tegelikult minu silme all, pluss veel, et viimasel aastal juhtisin samuti kinoga seotud tegevust.


Mis puudutab noortekeskust, siis kuigi mul puudub otsene noortetöö kogemus, arvan siiski, et tean sellestki valdkonnast midagi, sest olen töötanud koolis kaks aastat muusikaõpetajana, sealhulgas Järve gümnaasiumis venekeelses keskkonnas.

Jõhvi perioodist on mul palju kontakte, ja mitte ainult Eesti kontserdiga, vaid ka teiste kontserdikorraldajate ja filmilevitajatega, kaasa arvatud PÖFF. Olen olnud neli aastat tegevkoorijuht, mis annab mõningad teadmised jällegi rahvakultuuri valdkonnas.

Jõhvis on oma balletifestival, Kuressaares ooperipäevad. Kas on mingi plaan ka Rakveresse midagi eriskummalist tuua?

Ja Rakveres on Baltoscandal. Tulevikuootused on muidugi suured seoses Pärdi majaga. Kavas on teha koostööd Viljandi pärimusmuusika aidaga ja võib-olla sellega seoses midagi rahvakultuuri vallast.


Tänasel päeval ongi meie suureks tööks sama Pärdi kontserdisaal. Augustis esitatakse projekt rahastuse saamiseks, kuid kui sellest projektist raha saamine ebaõnnestub, tuleb vaadata muid võimalusi.

Teada on, et Rakveresse on vaja korralikku kontserdisaali, mis suudaks vastu võtta korraliku sümfooniaorkestri.
Kus see laud asub, mille taga tööle ja uue luuaga pühkima hakkate?


Laud asub siinsamas rahvamajas, ja mis puutub loosungisse “Plats puhtaks”, siis see ei ole kindlasti parim viis asjadele läheneda, pigem arvan, et minu roll uues ametis on anda edasi mõningaid oma ideid.

Näen ennast enam toetaja ja nõuandjana kui autoritaarse juhina. Aga rääkides rahvamajast ja  noortekeskusest, siis tõenäoliselt need inimesed, kes siin töötavad, jäävad edasi. Sest leian, et on igati vajalik ja mõistlik kasutada nende eelnevat töökogemust ja oskusi.

Hästi oluline on tekitada ja arendada seda tööd tegevates inimestes loovust ja tahet, vastasel juhul on perspektiiv pikaajaliselt suhteliselt nutune.

Tagasi üles