Ramo Pener: Sotsiaalne autism

Ramo Pener. Foto: Erakogu

Inimene on loodud suhtlema ning suhestuma. Mis saab aga siis, kui isik valib sotsiaalse isolatsiooni või kui ta vastu oma tahtmist satub sotsiaalsesse isolatsiooni, kus suhtevõrgustik on läbi lõigatud ning tagajärjeks võõrdumine iseendast, lähedastest ning ühiskonnast? Kuidas ära tunda sotsiaalset autismi?

Autism (kr k autos, ise) on psüühiline häire, millele on iseloomulik sulgumine oma psühhootilisse fantaasiamaailma.

Sel­le nähtuse radikaalseim vorm – kontaktivõimetus – võib ilmneda juba neljandal eluaastal. Neid lapsi on üliraske kõne­tada ning nendega verbaalset-emotsionaalset kontakti luua ja hoida. Neil on sund korrata sisutühje fraase ja monotoonseid liigutusi. Nad on tugevalt kapseldunud iseendasse.

B. Bettelheim on nimetanud nende siseelu tühjaks kindluseks (The empty fortress). Teadlased pole seni suutnud veel täpselt välja selgitada, millist rolli mängivad autismi puhul pärilikud faktorid, ajukahjustused või dramaatilised läbielamised. Autistid vajavad palju hoolt ja armastust ning professionaalset grupiteraapiat.

Telerimaailm

Kõik autismi avaldumisvormid ei ole nii äärmuslikud. Lapsevanema ja õpetajana märkan siiski muret tekitavaid autistlikke ilminguid laste ja noorte suht­lemises ning sotsiali­see­ru­mises.

Massimeedia ei täida ainult positiivseid eesmärke noore ini­mese füüsilises, vaimses ja sotsiaalses arengus. Amee­rikas viidi läbi uurimus, mis näitas, et 20% kaheaastastest vaatab te­lerit vähemalt kolm tundi päevas.

Need on tunnid, mil laps ei suhtle inimesega, vaid passiiv­se eristamisvõimetu vastuvõtja­ga. Mida rohkem nad telerit vaa­tasid, seda sõnakuulmatumad nad olid kooliikka jõudes.
Lapsevanem arvab, et teeb lapsele suu­re teene, kui eraldab võsukesele omaette toa koos isikliku televiisoriga, kus ta võib piiramatul ajal passiivselt suhestuda Walt Disney ja Hollywoodi staaridega.

Filmid, mida vaatame, haaravad meie aju oma val­dus­se. Ämblikmehed, Super­mä­nid ning Batmä­nid lahutavad väikelapse mee­li – lapse suhtes monotoonses monoloogis. Selles protsessis on laps üksnes vastuvõtja, emotsionaalne tarbija, iseendale projitseerija.

Teleril on lapse jaoks alati pii­ramatult aega moondada ja pärssida tema emotsionaalset ja sotsiaalset arengut. Oma tup­pa sulgununa algab kapseldumi­ne iseendasse, eemaldumine ning võõrdumine kõigest elavast ja olevast.

Oma fantaasiakookonis on hea ja turvaline võr­ku kududa, olla segamatult virtuaalsõpradega, kelles kunagi ei pea pettuma. Oma loodud kookonisse kapsel­dudes nüristu­vad lapse mõtteerksus, emotsio­naalne tundlikkus ning empaatiavõime.

Räägi lapsega

Saksamaal ei ole harvad juhud, kus lapsed ja nende vanemad suhtlevad oma majas inter­neti teel. Vanem saadab lapsele meili või teatab MSNi teel, et toit on valmis, laps kri­bab seepeale vastuse, kas ta on valmis “pakkumist” vastu võtma või tuleb eelnevalt lõpetada suht­lemine oma virtuaalsõb­raga.

Selle tagajärjel hakkavad lapsed oma vanematest võõrduma, kuna vanemad pole neile olnud vajalikeks kaaslasteks imikueast peale, vaid on oma lastele pakkunud erinevaid tehiskaaslasi. Siinjuures lämmatatakse spontaansus.

Palli või malet ei pea mängima isa või emaga, arvutimängudes on mängukaaslased juba olemas. Tagajärjeks on see, et varsti ei ole oma vanematega enam mitte kellestki ega mitte millestki rääkida ja rääkimine on üleüldse kõhedust tekitav tegevus, mis nõuab parajal määral ajude pingutamist ning emotsionaalset valmisolekut.

Põhjus on selles, et oleme teadlikult ignoreerinud väikelapse lalinat või hingelõhestavat nuttu, pidades väikelast emot­sionaalses mõttes ebavõrd­seks ning ebahuvitavaks vestlus­partneriks. Samas aga ema ja isa hääl ning puudutused loo­vad lapsele tulevikuks turvalise emot­sionaalse ja sot­siaalse kesk­kon­na, mille eest nad ei soo­vi põ­gene­da, vaid kus neil on võimalus areneda.

Virtuaalsõbrad

Mõne aja pärast saavad koolieelikutest kooliealised lapsed. Kui nendega ei ole piisavalt ja hingestatult suheldud, siis soovivad nad iga hinna eest oma mittereaalsed “sõbrad” kooli kaasa võtta. iPod, Walk­man ja mobiiltelefon pakuvad piiramatuid võimalusi selleks, et jätkata elu turvalises virtuaalkookonis.

D. Goleman väidab, et kõrvaklapid tekitavad üheinimesekookoni, mis süvendab sotsiaalset eraldatust. Laps on küll füüsiliselt koolis, kuid emotsionaalselt ja sotsiaalselt mitte.

Poiss või tüdruk istub reaalselt ainetunnis ja vaatab reaalsete silmadega andunult õpetajale suhu (silmade asemel suhu vaatamine on juba märk autismist) ja silma, kuid tegelikult teda ainetunnis ei viibi.

Ta viibib kusagil mujal, eemal, teises keskkonnas. Ta pilk on klaasistunud ning emotsionaalne-sotsiaalne tundlikkus tuimenenud. Teda iseloomustavad tühi pilk ja osavõtmatu suhtlemine ning osavõtmatu osalemine ainetunnis.

Nii põhikoolis kui gümnaasiumis on poisse ja tüdrukuid, kes ilmuvad tundi kõrvaklapid peas (vahest kapuuts veel ka) ning olles ühel lainel oma laulva superstaariga, kelle meloodiline sõnum on palju köitvam kui õpetaja igav ja targutav jutt. Keegi neist ei taha, et õpetaja tunni ajal häiriks küsimustega ja kommunikatsioonisooviga.

Paremal juhul pannakse üks kõrvaklapp oma ja teine pinginaabri kõrva. Siis saab poole kõrvaga kuulda (mitte kuulata) ka seda, mida õpetaja räägib. Teismeline tahab olla oma fantaasiamaailmas ning õpetaja soov temaga suhelda mõjub ärritava faktorina ja taustamürana. Autistlikud lapsed väldivad silmsidet.

Investeerigem suhetesse

Katkine hing ja katkenud suhted ilmestavad meie käitumist ka tänaval. Me möödume tuima näoga isikust, kes on tänaval kukkunud või komistanud, pidades teda eelarvamuslikult joodikuks või narkomaaniks. Meil on peas kõrvaklapid, kus va­li muusika kiirendab meie sammu ning nüristab tundeelu, muu­tes meid tundetuteks ning osavõtmatuteks abivajajate suhtes.

Uppuja päästmine on uppuja enda asi. Meil on tähtsamaid asju ajada, massiga liikudes tuleb sammu pidada ja huntide hulgas tuleb koos huntidega unisoonis ulguda, et lõpuks ka ise metsistuda ning siis metsasanitarina koristada teelt nõrgemad ja haigemad olevused.

Meil on silmad, aga me ei näe; meil on kõrvad, aga me ei kuule; meil on südametunnistus, aga me ei tunne – me oleme sotsiaalsed autistid. Psühholoogid nimetavad seda seisundit vahel ka sotsiaalseks depressiooniks.

Me peame uuesti avastama emotsionaalse, sotsiaalse ja verbaalse suhtlemise kunsti. Peame ennetama mina-see suhtumist. Vajalik on hoida ja arendada mina-sina suhet. Peame õppima kuulama oma südamehäält, oma lapse, partneri ja kolleegi sõnumite emotsionaalset ja sotsiaalset dekodeerimist. Peame õppima kaastunnet ja sünkroonset empaatiat.

Inimobjekti nägemise asemel oleks vaja õppida märkama isiksuse miimikat ja žeste – isiksust tervikuna.

Tundekasvatus on oluline hällist hauani. Hukkamõistmise asemel peaksime õppima mõistmist.

Juba väikelapsele tuleb õpetada mina-sõnumite edastamist ning mina suhestumist sinu, tema, meie, teie ja nendega. Meie hulgas liigub liiga palju eri vanuses, klaasistunud pilkudega sotsiaalseid autiste.

Globaalses külas ei saa igaüks elada omaloodud mikromaailmas. Võõrdumine võib viia tõsiste konfliktideni nii üksikisikute kui ka lõpuks riikide vahel.

Seetõttu – investeerigem suhetesse ja suhtlemisse! See on väärtuslik investeering paljudele põlvkondadele.