Inimene on loodud suhtlema ning suhestuma. Mis saab aga siis, kui isik valib sotsiaalse isolatsiooni või kui ta vastu oma tahtmist satub sotsiaalsesse isolatsiooni, kus suhtevõrgustik on läbi lõigatud ning tagajärjeks võõrdumine iseendast, lähedastest ning ühiskonnast? Kuidas ära tunda sotsiaalset autismi?
Autism (kr k autos, ise) on psüühiline häire, millele on iseloomulik sulgumine oma psühhootilisse fantaasiamaailma.
Selle nähtuse radikaalseim vorm – kontaktivõimetus – võib ilmneda juba neljandal eluaastal. Neid lapsi on üliraske kõnetada ning nendega verbaalset-emotsionaalset kontakti luua ja hoida. Neil on sund korrata sisutühje fraase ja monotoonseid liigutusi. Nad on tugevalt kapseldunud iseendasse.
B. Bettelheim on nimetanud nende siseelu tühjaks kindluseks (The empty fortress). Teadlased pole seni suutnud veel täpselt välja selgitada, millist rolli mängivad autismi puhul pärilikud faktorid, ajukahjustused või dramaatilised läbielamised. Autistid vajavad palju hoolt ja armastust ning professionaalset grupiteraapiat.
Telerimaailm
Kõik autismi avaldumisvormid ei ole nii äärmuslikud. Lapsevanema ja õpetajana märkan siiski muret tekitavaid autistlikke ilminguid laste ja noorte suhtlemises ning sotsialiseerumises.
Massimeedia ei täida ainult positiivseid eesmärke noore inimese füüsilises, vaimses ja sotsiaalses arengus. Ameerikas viidi läbi uurimus, mis näitas, et 20% kaheaastastest vaatab telerit vähemalt kolm tundi päevas.
Need on tunnid, mil laps ei suhtle inimesega, vaid passiivse eristamisvõimetu vastuvõtjaga. Mida rohkem nad telerit vaatasid, seda sõnakuulmatumad nad olid kooliikka jõudes.
Lapsevanem arvab, et teeb lapsele suure teene, kui eraldab võsukesele omaette toa koos isikliku televiisoriga, kus ta võib piiramatul ajal passiivselt suhestuda Walt Disney ja Hollywoodi staaridega.
Filmid, mida vaatame, haaravad meie aju oma valdusse. Ämblikmehed, Supermänid ning Batmänid lahutavad väikelapse meeli – lapse suhtes monotoonses monoloogis. Selles protsessis on laps üksnes vastuvõtja, emotsionaalne tarbija, iseendale projitseerija.
Teleril on lapse jaoks alati piiramatult aega moondada ja pärssida tema emotsionaalset ja sotsiaalset arengut. Oma tuppa sulgununa algab kapseldumine iseendasse, eemaldumine ning võõrdumine kõigest elavast ja olevast.
Oma fantaasiakookonis on hea ja turvaline võrku kududa, olla segamatult virtuaalsõpradega, kelles kunagi ei pea pettuma. Oma loodud kookonisse kapseldudes nüristuvad lapse mõtteerksus, emotsionaalne tundlikkus ning empaatiavõime.
Räägi lapsega
Saksamaal ei ole harvad juhud, kus lapsed ja nende vanemad suhtlevad oma majas interneti teel. Vanem saadab lapsele meili või teatab MSNi teel, et toit on valmis, laps kribab seepeale vastuse, kas ta on valmis “pakkumist” vastu võtma või tuleb eelnevalt lõpetada suhtlemine oma virtuaalsõbraga.
Selle tagajärjel hakkavad lapsed oma vanematest võõrduma, kuna vanemad pole neile olnud vajalikeks kaaslasteks imikueast peale, vaid on oma lastele pakkunud erinevaid tehiskaaslasi. Siinjuures lämmatatakse spontaansus.
Palli või malet ei pea mängima isa või emaga, arvutimängudes on mängukaaslased juba olemas. Tagajärjeks on see, et varsti ei ole oma vanematega enam mitte kellestki ega mitte millestki rääkida ja rääkimine on üleüldse kõhedust tekitav tegevus, mis nõuab parajal määral ajude pingutamist ning emotsionaalset valmisolekut.
Põhjus on selles, et oleme teadlikult ignoreerinud väikelapse lalinat või hingelõhestavat nuttu, pidades väikelast emotsionaalses mõttes ebavõrdseks ning ebahuvitavaks vestluspartneriks. Samas aga ema ja isa hääl ning puudutused loovad lapsele tulevikuks turvalise emotsionaalse ja sotsiaalse keskkonna, mille eest nad ei soovi põgeneda, vaid kus neil on võimalus areneda.
Virtuaalsõbrad
Mõne aja pärast saavad koolieelikutest kooliealised lapsed. Kui nendega ei ole piisavalt ja hingestatult suheldud, siis soovivad nad iga hinna eest oma mittereaalsed “sõbrad” kooli kaasa võtta. iPod, Walkman ja mobiiltelefon pakuvad piiramatuid võimalusi selleks, et jätkata elu turvalises virtuaalkookonis.
D. Goleman väidab, et kõrvaklapid tekitavad üheinimesekookoni, mis süvendab sotsiaalset eraldatust. Laps on küll füüsiliselt koolis, kuid emotsionaalselt ja sotsiaalselt mitte.
Poiss või tüdruk istub reaalselt ainetunnis ja vaatab reaalsete silmadega andunult õpetajale suhu (silmade asemel suhu vaatamine on juba märk autismist) ja silma, kuid tegelikult teda ainetunnis ei viibi.
Ta viibib kusagil mujal, eemal, teises keskkonnas. Ta pilk on klaasistunud ning emotsionaalne-sotsiaalne tundlikkus tuimenenud. Teda iseloomustavad tühi pilk ja osavõtmatu suhtlemine ning osavõtmatu osalemine ainetunnis.
Nii põhikoolis kui gümnaasiumis on poisse ja tüdrukuid, kes ilmuvad tundi kõrvaklapid peas (vahest kapuuts veel ka) ning olles ühel lainel oma laulva superstaariga, kelle meloodiline sõnum on palju köitvam kui õpetaja igav ja targutav jutt. Keegi neist ei taha, et õpetaja tunni ajal häiriks küsimustega ja kommunikatsioonisooviga.
Paremal juhul pannakse üks kõrvaklapp oma ja teine pinginaabri kõrva. Siis saab poole kõrvaga kuulda (mitte kuulata) ka seda, mida õpetaja räägib. Teismeline tahab olla oma fantaasiamaailmas ning õpetaja soov temaga suhelda mõjub ärritava faktorina ja taustamürana. Autistlikud lapsed väldivad silmsidet.
Investeerigem suhetesse
Katkine hing ja katkenud suhted ilmestavad meie käitumist ka tänaval. Me möödume tuima näoga isikust, kes on tänaval kukkunud või komistanud, pidades teda eelarvamuslikult joodikuks või narkomaaniks. Meil on peas kõrvaklapid, kus vali muusika kiirendab meie sammu ning nüristab tundeelu, muutes meid tundetuteks ning osavõtmatuteks abivajajate suhtes.
Uppuja päästmine on uppuja enda asi. Meil on tähtsamaid asju ajada, massiga liikudes tuleb sammu pidada ja huntide hulgas tuleb koos huntidega unisoonis ulguda, et lõpuks ka ise metsistuda ning siis metsasanitarina koristada teelt nõrgemad ja haigemad olevused.
Meil on silmad, aga me ei näe; meil on kõrvad, aga me ei kuule; meil on südametunnistus, aga me ei tunne – me oleme sotsiaalsed autistid. Psühholoogid nimetavad seda seisundit vahel ka sotsiaalseks depressiooniks.
Me peame uuesti avastama emotsionaalse, sotsiaalse ja verbaalse suhtlemise kunsti. Peame ennetama mina-see suhtumist. Vajalik on hoida ja arendada mina-sina suhet. Peame õppima kuulama oma südamehäält, oma lapse, partneri ja kolleegi sõnumite emotsionaalset ja sotsiaalset dekodeerimist. Peame õppima kaastunnet ja sünkroonset empaatiat.
Inimobjekti nägemise asemel oleks vaja õppida märkama isiksuse miimikat ja žeste – isiksust tervikuna.
Tundekasvatus on oluline hällist hauani. Hukkamõistmise asemel peaksime õppima mõistmist.
Juba väikelapsele tuleb õpetada mina-sõnumite edastamist ning mina suhestumist sinu, tema, meie, teie ja nendega. Meie hulgas liigub liiga palju eri vanuses, klaasistunud pilkudega sotsiaalseid autiste.
Globaalses külas ei saa igaüks elada omaloodud mikromaailmas. Võõrdumine võib viia tõsiste konfliktideni nii üksikisikute kui ka lõpuks riikide vahel.
Seetõttu – investeerigem suhetesse ja suhtlemisse! See on väärtuslik investeering paljudele põlvkondadele.