/nginx/o/2020/02/06/12919435t1h49a7.png)
/nginx/o/2008/09/21/76332t1h257e.jpg)
Inimene võtab koera valvuriks, pereliikmeks, sõbraks ja kassi hiiri püüdma või lihtsalt lemmikloomaks. Kutsikad ja kassipojad on imearmsad. Aga nad kasvavad suureks. Ja nagu lapsedki, vajavad ka loomad titest saati head õpetust ja palju kannatlikkust.
Kui inimene aga leiab mõne kuu pärast, et looma pidamine talle siiski ei sobi või toob ta ilmale pererahva jaoks soovimatu pesakonna, ollakse probleemi ees. Käsi uusi ilmakodanikke “merekooli” saatma ei tõuse, aga midagi peale hakata ka ei ole. Siis sokutatakse nad kastiga kuskile tee äärde või viiakse varjupaiga ukse taha.
Selles, et kass pojad toob, ei ole süüdi kass. Ikka tema peremees ise peab hoolt kandma, et soovimatuid lemmikuid juurde ei sünniks, kellega hiljem hakkama ei saa. Kusagilt prügikastidest või heade inimeste abiga saavad nad süüa, toovad pojad - ja ring läheb edasi. Pealegi on hulkuvate loomade toitmine sageli meelehärmiks naabruskonnale, sest kipuvad ju kassid näiteks trepikodades sirtsutama.
Varjupaikade töötajad teavad rääkida lugusid, kuidas nende juurde jõuavad suured koerad, kes võeti perre laenubuumi tipul – ikka suurt ja uhket maja valvama. Nüüd aga peab pererahvas maja maha müüma, ise korterisse kolima, ja koeraga pole midagi peale hakata.
Võimalik, et oleme kodutute loomade varjupaikade annetuskampaaniate ja korjanduskastide suhtes muutunud immuunseks – liiga palju on kampaaniaid ja üleskutseid. Samas, kui leiame oma väljundi toetamiseks, oleme ise rikkamad. Ja toetama ei pea ainult rahaga – toetus on ka see, kui käime varjupaigas loomadega mängimas või nendega jalutamas, võtame kaasa oma lapsed, näitame ja räägime, mida tähendab kellegi eest hoolitseda.
Ja eelkõige on oluline, et enne looma võtmist tõsiselt kaalume, kas oleme valmis temaga aastaid koos elama ja vastutama.