Lauamängud valmivad lapselapsele mõeldes

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Eino Puhilas tutvustab oma lauamänge.
Eino Puhilas tutvustab oma lauamänge. Foto: Meelis Meilbaum

Virumaa Teataja jätkab  suvise sarjaga “Hobi korras”, millega tutvustab huvitavaid inimesi ja veel omapärasemaid harrastusi.

Tänases osas räägib pensionäripõlve pidav Eino Puhilas huvist lauamängude valmistamise vastu.

 

Pensioniealine Viru-Nigula mees Eino Puhilas valmistab vabal ajal lastele mõeldud lauamänge, mis ei ole üksnes põnevad, vaid annavad ka teavet tähtkujude või planeetide kohta.

Eino Puhilas sai idee lauamängu­de valmistamiseks sellest, kui üri­tas pojapojale rääkida planee­tidest ja päikesesüsteemist, kuid lap­sel oli raske infot vastu võtta.

“Siis mõtlesin, et teen parem laua­mängu,” meenutas Puhilas, kel­le sõnul on meisterdamisest ka kasu olnud, sest lapsed omandavad põnevas maailmas sei­geldes teadmisi palju paremini kui lihtsalt lugedes või kuulates.

Erinevad variandid

Mänge päikesesüsteemi kohta ning tähtkujude õppimiseks on mees teinud päris mitu. Reisil päikesesüsteemi planeetidele tuleb mängijatel taevakehi mõjutada ja neid vallutada. See käib lüües sõrmenipsuga spetsiaalseid puust nuppe, millel igaühel vastava planeedi kujutis peal. Nipsutades tuleb jõuda vajaliku planeedi orbiidile.

“Nii kaua lööd nuppu, kui selle õigele planeedile saad - siis on õigus seal maanduda,” selgitas Eino Puhi­las.

Iga planeedi kohta on mees kirjutanud valmis passi, kust infot saab. “Kirjas on planeedi klimaatilised tingimused, kaugus Maast ja Päikesest, suurus ja muud sellised asjad,” jutustas mees.

Planeetide vallutamine käib seni, kui kõik need läbitud, ja võitjaks tuleb see, kes jõuab esimesena Päikesest kaugeimale planeedile Neptuunile.

Et asi põnevam oleks, ei puu­du mängust ka riukad. Nii on kolm “kuuma” kohta, kuhu sattudes rakett ära sulab ning osaleja on mängust väljas. “Need on Merkuur, Veenus ja Päike,” jutustas laua­mängude valmistaja ja lisas, et Päike ei ole tegelikult küll planeet, vaid maale lähim galaktikatäht.
“Merkuuril on päevane temperatuur 430 kraadi,” vahendas mees teadmist, mis oli teda ennastki pisut üllatanud. Küll aga on vajalik end sulatavate taevakehadega tuttavaks teha - esimest korda sõidetakse sinna uuringutele ning maandumine on lubatud.

Ka siis, kui nupp väljub nipsutamise käigus päikesesüsteemist, on see kadunud.

“Mõte on selles, et lapsed saaksid mängu käigus teavet. Inimene pole planeetide peal käinud. Pole jõudnud nii kaugele. Aga mängus, unenäos ja heas fantaasialennus on kõik võimalik,” mainis Puhilas.

Reisida sodiaagimärkides

Sodiaagimärkidega tutvuse tegemiseks on mees mõelnud välja kõikvõimalikke mänguviise. Lihtsaim variant, koolieelikute oma, näeb ette, et nupud, kus sodiaagimärgid peal, tuleb paigutada mängulaual õigesse kohta. “Väikesed põnnid ei os­ka veel lugeda, aga märke tä­hele panna küll,” tõdes män­gude meisterdaja.

Sodiaagimärke ja päikesesüsteemi õpetab tundma ka täringumäng, mis käib nagu sellised mängud ikka: tuleb täringut veeretada ja vastav arv samme edasi astuda. Teatud kohtades tuleb aga tagasi minna, teatud kohtades jälle hulga maad edasi. “Kõik sodiaagimärgid tuleb mängu lõppu jõudmiseks läbi käia,” rääkis Puhilas.

Pojapojale mõeldes on Puhilas teinud ka koroonataolise puust mängu, ainult seda ei mängita kiidega, vaid nipsutades ning ümmargused nupudki on valmistatud puust.

Mõte oli tekkinud sellest, et laps armastas tavalise malelaua peal sõrmenipsu mängu mängida. “Nupud olid mööda tuba laiali. Siis mõtlesin, et teen kohe suurema mängu. Sellel on igasuguseid erinevaid reegleid ja variante,” rääkis mees.

Saab ise palju teada

Eino Puhilas ütles, et tervis ei ole tal kõige parem ja raskemat tööd teha ei saa, aga lihtsalt niisama korteriseinte vahel istuda ta ei malda.

Tema sõnul nõuab meisterdamine-joonistamine omajagu energiat ning Parkinsoni tõbi seab omad piirid.

“Minul võtab asi aega, käsi väriseb. Pean ootama, millal värin ära jääb, ja siis hakkan jälle tegema,” rääkis mees ja lisas, et enim võtab aega faktide üles- ja mängudele kirjutamine.

Aga vaev tasub Eino Puhilase sõnul igati ära: lisaks sellele, et mängijad saavad teadmisi, kogub neid ka mees ise.
“Olen uurinud kõikvõimalikke materjale, küll taskuteatmikke, küll entsüklopeediaid,” rääkis ta.

Mõni isetehtud lauamäng on mehelt ka ära ostetud ning need on äratanud huvi mõnes lasteaiakasvatajas.

“Eino on väga mitmekülgne mees ning tundub, et teeb tagasi aega, mis talt kunagi võetud on,” rääkis Viru-Nigula valla arendusspetsialist Ene Ehren­preis, kelle sõnul on mängud üht­aegu väga põnevad, harivad ja ainulaadsed, nii et võiks vabalt koolides-lasteaedades kasutust leida.
Varase lapsepõlve küüditatuna Siberis veetnud ja seal orvuks jäänud ning karmide olude eest Eestisse põgenenud Puhilas andis hiljuti välja mälestusteraamatu “Määramata ajaks Siberisse”, nüüd aga kavatseb ta kirja panna mälestused Viru-Nigula kolhoosis töötatud ajast. “Aga ega ma kõike mäleta, et asjal oleks mõte, on vaja ka teiste abi,” märkis ta.

Huvi uusi asju õppida pole Puhilasel soliidsest east hoolimata kadunud. Nii mõlguvad tal peas ka uued lauamängud. “Tahaksin teha mängu galaktikatest, aga raske on andmeid leida,” tunnistas mees, kes otsib siiski edasi.

Märksõnad

Tagasi üles