Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/07/09/204601t1hd26c.jpg)
Turism on majandussektor, mille komponendid on majutus, toitlustus, transport, vaatamisväärsused, reisikorraldus ning organisatsioonid, kes selles sektoris tegutsevad.
Eestis luuakse turismiga umbes 8% majanduse koguproduktist.
Turismist rääkides mõistame selle all liikumist erinevatel eesmärkidel väljapoole oma igapäevast elukeskkonda – sihtkohta(desse). Sõltuvalt reisi kestusest eristatakse külalisi ja turiste.
Majanduslikus mõttes oleme enim huvitatud just turistidest, sest nad ööbivad ja tarbivad enam kohapealseid tooteid ja teenuseid. Olulised on motivaatorid, mis panevad inimesi kuhugi liikuma, näiteks sündmused, loodus, kultuur, ajalugu, tegevused jmt.
Olla või mitte olla sihtkoht?
Kui läheneda ratsionaalselt-materialistlikult, siis loomulikult olla, sh ka sihtkoht. Ma räägin teadlikult Virumaast ega lahuta seda kaheks maakonnaks. Kui just peab olema administratiivne kahesus, siis las see olla.
Meie piirkonda külastavaid inimesi, ma loodan, see ei sega. Kuigi mõningane arusaamatus on olemas. Lisaks igapäevasele maakonna arendamisele lisab see ametnikele väljakutse koostööks.
Kuidas saada sihtkohaks? Kes ja kuidas loovad seda keskkonda? Kõik saab alguse meie võimalustest. Milline on meil loodus-, ajaloo- ja kultuuripärand. Sellest saame edasi kujundada tänase ja homse keskkonna.
Virumaa on väga mitmepalgeline. Kui tutvuda riiklike turismi arengut puudutavate dokumentidega, siis pea kõik, mis on välja toodud tõmbeteguritena, on meie piirkonnas olemas või vähemasti on seda plaanis arendada.
Ei ole meil setu kultuuri, see-eest on vanausulised; mõisakultuur on meil üks rikkalikumaid; meil on mererand; meil on kõrged mäed (olgugi et tehis-, ikkagi mägi); meil on loodust ja linnu; tööstust ja käsitööd jne. See kõik on meie igapäevane elukeskkond. Hea ja elanike endi armastatud ning austatud elukeskkond on aluseks edukale turismikeskkonnale.
Eestit ei saa võrrelda paljude turismimaadega. Meil ei ole palme, kuuma liiva (rohkem kui mõni nädal), vulkaane jpm. Eesti-suuruse riigi puhul ongi vahest üheks peamiseks “objektiks” elukeskkond. See, mis meile tavapärane, on uudne võõrale. Kui meile tullakse, siis meie pärast.
Seega, toodete ja teenuste, turismiruumi loomisel võiksime mõelda eelkõige kohalike elanike seisukohast ja peale. Seda enam, et suuresti räägime turismi puhul ikkagi (veel) hooajalisest nähtusest. Kui kohalik loodut omaks ei võta, või veel hullem, et loodu peletab kohaliku eemale, siis kas ja miks peaks loodut tahtma tarbida väliskülaline.
Töö “ärategemine”
Ühelt poolt annab oma inimeste teenuse tarbimine olulist infot teenuse enda kohta (mugavus, huvitavus jne) ning teiselt poolt on teenus ja toode osake meie igapäevasest elust, sellest, mida me saame külalistele tutvustada. Elukeskkonna “müümisel” on iga elanik võõrale teejuhiks.
Olen tähele pannud, et väliskülalised annavad sageli parema hinnangu meile kui me ise. Selle põhjuseks võivad muuhulgas olla madalamad ootused, kuid see ei peaks meid laskma olla rahul. Ikka on põhjust arenguks: toodete ja teenuste täiustamiseks ja uute turule toomiseks.
Enim teeb kurvaks siiski teeninduse madal kvaliteet. Kui tegu on väiksema ettevõtmisega või pere tegemistega, siis inimeste silmad säravad ja külaline tunneb end oodatud olevat. See on tavaliselt meeldiv teenindus, mitte pealetükkiv ega tüütav.
Suuremate teenuste pakkujate juures, kus palgatud tööjõud, kohtab siiralt säravaid silmi harvem.
Päris tihti näeb teenindaja silmis tüdimust, töö “ärategemist”. Puudub vahetus, spontaansus ja rõõm. Need on võib-olla omadused, mida ettevõtte juht või omanik ei saa töötajalt rangelt nõuda ja mis sõltuvad mingil määral ka inimese olemusest.
Teine asi aga on teadlikkusega. Kuidas oma teenust, objekti tuntakse ja vahendatakse. Hästi tore on ise kogeda ja ka näha kõrvalt väliskülaliste emotsioone, kui neid seotakse konkreetse ettevõtte looga. Neile pühendatakse personaalselt enam aega, räägitakse, näidatakse, lastakse tunda meeleolu.
Igal ettevõttel ju on oma lugu, oma teenus, oma moodus seda pakkuda, oma filosoofia, ambitsioonid, eesmärgid jne.
Kõige halvem variant on see, kui külastaja jäetakse tema enda hooleks, kui ta saab teenust, mida oskab küsida, või kui talle lausa antakse märku, et ta pole oodatud. Üks viimane selline kogemus oli eelmisel nädalal, külastades paari väliskülalisega üht kaunist ja suure külastatavusega Virumaa mõisa.
Väravas on lett, mille taga tütarlaps müüb sissepääsupileteid. Kuiv ja emotsioonitu piletimüük oli osa teenindaja suhtumisest külalistesse. Kui külaline just ei seisnud, raha püüdlikult näpu vahel, et piletit osta, oli minevikuhõngulises riietuses tütarlaps omas maailmas – tõstis silmade ette ajaviiteromaani. Raamatuga on raske võistelda. Kohmetus tekkis külalistel kaks korda: sisenedes ja vabandades piletit ostes ning veelgi tugevamalt lahkumisel, kui väravast väljuti lausa kiirendatud sammul.
Hooaeg meie teenistuses
Hooaegu on meil aasta jooksul mitu: suvi – tavapärane aeg reisimiseks, kõige pikem hooaeg; jõulud ja aastavahetus, mida iseloomustab kestuse ja kulutatava raha hea suhe; turismihooaja nimetuse on ära teeninud ka meie viies aastaaeg – kevadised üleujutused Soomaal.
Soomaa on väga hea näide oskuslikust lisahooaja n-ö turule toomisest. Kokkuvõttes on aastast neli kuni viis kuud üle-eestiline turismihooaeg. Kuidas hooajalisust vähendada? Meie aastaajad on minu meelest üks unikaalsemaid nähtuseid. Kõike on piisavalt teravalt, kuid mitte liiga ekstreemselt. Külalisel on turvaline meil näha looduse muutumist.
Ehk oleks abi just konkreetsest turundusest. See tähendab pikaajalist tegutsemist, koostööd avaliku ja erasektori vahel, ühiseid lahendusi ja kokkuleppeid.
Teiseks oluliseks elemendiks on teenused ja tooted. Igale aastaajale on midagi omast. Kolmandaks meie tahe teenindada ja vastu võtta külalist aasta ringi. Külastades üle Eesti turismiobjekte, jääb kohati mulje väsimusest.
Ehk tuleneb turismi hooajalisus meie alateadvusest: teame, et see kestab mõned kuud. Kas hooaja alguses oleme häälestatud pingelisemaks tööks vaid teatud kuupäevani? Ehk kultiveerime me ise turismi hooajalisust? Või on see loomulik kasvamine?
Julgen arvata, et viis aastat tagasi oli hooajalisus teravam. Samuti julgen arvata, et kõik meie viis aastaaega on väärt tutvumist ning aja jooksul on just erinevad aastaajad meie turismiartikkel. Jääb loota, et aastaajad säilitavad oma kindlapiirilisuse ja ei sula ühte.
Mina näen tulevikku Virumaa turismi puhul just mitmekesisuses ja eripärade kontsentratsioonis. Meie piirkond on meie võimalus. Las läheb selleks veel aastaid, aga kui me midagi väga valesti ei tee, siis Virumaa on kindel sihtkoht.