Aivo Adamson: “Pindamine on meie Nokia”

Senine maanteeameti peadirektor Aivo Adamson asub tööle Starmanis. Foto: Toomas Huik

Kaks aastat tagasi sai Aivo Adamsonil kõrini pankuriametist Rootsi heaoluühiskonnas. Ta tuli koju tagasi ja asus maanteeameti etteotsa, et halva mainega ametkond puhtaks pesta. Endale (ehk maanteeametile) raputab Adamson tuhka pähe ka täna.

Milline on Eesti teede olukord ja Lääne-Virumaa teede olukord Eesti taustal?

Tulin hiljuti Ameerikast, sõitsin seal 3500 kilomeetrit mööda kõrvalteid ja tugimaanteid. Meil on teedega lood ikka väga hästi.

Olen maailmas palju ringi käinud. Varem ma teedele eriti tähelepanu ei pööranud, aga nüüd olen sunnitud seda tegema. Ja peab nentima, et Eesti on suutnud hoida vähemalt riigimaanteed päris hästi sõidetavad.

Kõik ei ole loomulikult ideaalne. Laias laastus võib öelda, et 16 500 kilomeetrist riigimaanteedest umbes veerand on halvas olukorras, ja nendega peab kindlasti tegelema.

Lääne-Virumaal ei ole muretsemiseks mingit põhjust. Tänavu sai siin tehtud umbes 220 kilomeetri jagu säilitus- ja taastusremonti.

Üle Eesti jõudsime remonditöödega rekordini – 2050 kilomeetrit. Kui me suudaksime teha aastas 2200 kilomeetri ulatuses säilitus- või taastusremonti, kataksime kogu riigimaanteede võrgu seitsme aastaga.

Pindamine on meie Nokia, soomlased ja lätlased näiteks käivad seda meie käest õppimas, sest näevad, et pindamine pikendab tee eluiga.

Lääne-Virumaa on selles suhtes heas seisus, et omal ajal olid siin kõik riigimaanteed kõva kattega. Lehtse valla ületulek Lääne-Virumaa koosseisu tõi küll mõned kruusateed, aga viimased andmed räägivad, et kruuskattega riigimaanteed on Lääne-Virumaal veel veidi üle kaheksa kilomeetri. Mujal maakondades on kruusateid ju rohkem.

Ma arvan, et oleme kruusateede kõvakatteliseks tegemisega ehk pisut ülegi pingutanud. Seal, kus liiklussagedus on väga madal, ei ole mõtet kõvakattega teed teha, sest selle ehitamine maksab enam ja hooldamine on oluliselt kallim.

Soomlased näiteks on hakanud osalt teedest kõva katet maha võtma. Äkki siin on mingi mõttekoht.

Valitsus on küll püstitanud programmi, et aastaks 2030 saaksid kõik Eesti teed tolmuvabaks – meil on kruuskattega riigimaanteid üle 5600 kilomeetri –, aga kindlasti me seda ei täida, ja ei ole mõistlik igale poole kõva katet panna.

Ikka ja jälle on räägitud betoonteedest. Kas Eestis hakatakse betoonteid ehitama?

Betoontee tegemine on umbes kolmandiku kallim kui asfaldi panek. Priit Willbach pidi Tallinnasse Paldiski maanteele 500 meetri pikkuse katselõigu ehitama. Aga ta katab seal betooni asfaldiga.

Ma ei ole välistanud, et me ei võiks proovida betoonteid ehitada. Ameerikas on enamik teid betoonteed, aga sa sõidad nagu mööda treppi, teekattes olid suured löök­augud. Seal küll mõtlesin, kas betoontee on ikka kõige õigem lahendus.

Ent loomulikult peame katsetama. Meil on kavas võtta Tallinnas Peterburi maanteelt üles üks betoonplaat, mis sinna 1963. aastal maha pandi, ja uurida, mis on betooniga juhtunud – kui palju on plaat õhemaks kulunud, kuidas on naastrehvid seda kahjustanud.

Kas suurte liiklussõlmede ehitamise aeg on nüüd möödas?

Kui me vaatame vajadust ja ratsionaalsust väikese perspektiivitundega, siis selliseid ehitusi me enam ei tee. Oleme prognoosidega pisut liiale läinud. Teeme vastavalt vajadustele.

Ma ei saa öelda, et Haljala päris ebaõnnestunud on – ristmik hakkab elama, sinna ümber tekkib infra­struktuur, ja need on head arengud.

Maanteeametis vaatame väga tõsiselt projektid üle ja hindame, kui mõistlik üks või teine asi on.

Millised on Lääne-Virumaa teeehituse perspektiivid? Räägitud on uuest Rakvere-Sõmeru lõigust, Rakvere-Haljala lõigust, linna ümbersõidu põhjapoolsest osast.

Need on praegu teehoiukavast väljas. Suurtest objektidest on meil plaanidesse jäänud vaid põhimagistraalid ning Tallinna ja Tartu ümbersõidud, kus liikluskoormus on väga tihe. Tallinna ringteel on 12 000 kuni

13 000 autot ööpäevas, mis on ka see piir, kui hakkame rääkima 2 + 2 teest ja liiklussõlmedest.

Küll aga jätkame Lääne-Virumaal säilitus- ja taastusremonditöid.

Meil on viimastest aastatest kaks kurba näidet, et sügisel ehitatud tee kevadeks lagunes – Tapa-Lehtse tee ja Sõmeru viadukt. Millest sellised probleemid?

Võtsime sel kevadel testproovid kümnelt uuelt objektilt, mis juba ilmutasid lagunemise tunnuseid. Tahtsime aru saada, mis on juhtunud ja kas materjalid vastavad normidele. Ootasime laborist halbu tulemusi, aga nii halbu ei osanud küll oodata.

Nüüd on küsimus selles, kellele otsa vaadata. Kontrolli tuleb tõhustada, tuleb ka ise endile otsa vaadata. Ehitajatel on juhendid, mida tuleb järgida, seal on ka normid kirjas, millele näiteks asfaldisegu peab vastama.

Kui maanteeamet 2010. aastal asfaltbetoonisegu normi kehtestas, oli see nii uus, et ei teadnud ei ehitajad ega maanteeamet täpselt, kuidas segu toimima hakkab.

Eks meie mehed olid ka pehmed ja andsid ehitajatele järele. Ehitajad tahavad ju oma kasumit optimeerida ja pakkusid, et toovad näiteks kildu lähemal asuvast karjäärist, kuigi see päris täpselt normidega kokku ei lange. Ja maanteeameti mehed andsid järele.

Me ise olime lubanud juhendist kõrvale kalduda. Tänavu oleme öelnud, et juhend on jõus, need on nõuded ja nendest me ei tagane.

Juhtub see, et ehitajad saavad aru, et järgmisel aastal nad enam ei tule alapakkumisega lootuses, et mõne materjali üle annab läbi rääkida.

Hanked lähevad ehk 10–15% kallimaks, aga me saame ka tugevama tee, mis kestab kolm–neli aastat kauem.

Peame olema ise selgrooga, siis saame hakata ehitajaid süüdistama, et tee laguneb ära. Oleme situatsiooni ise loonud. Ehitajatele ei saa ma midagi ette heita, sest iga ettevõtja peabki numbreid optimeerima.

Tapal ja Kundas on korda saanud linna läbivad riigimaanteed. Vähemalt Kundas hooldab teed linn. Kas ei oleks mõistlik see paarikilomeetrine jupp riigile võtta ja ka teehooldus riigi korraldada jätta?

See on rohkem majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi teema. Minu arvamus on, et põhimagistraalid, mis läbivad väiksemaid linnu, võiksid olla riigi omanduses.

Kunda on hea näide, kus meie anname erilubasid rasketele veokitele. Aga Kunda linna piires sõitmiseks peab Kunda linn veel omakorda loa andma.

Teehoole on sama imelik – riigi sahk saab lükata linna piirini, linnas hoolitseb selle eest aga omavalitsus. See ei ole ratsionaalne. Ma usun, et haldamine läheks odavamaks ja inimestele mõistetavamaks.

Kui Helsingis ja Stockholmis algavad riigimaanteed sadamast ja raudteejaamast, siis Tallinnas algavad Laagrist ja Maardust.

Kunda on sadamalinn ja sadam peaks olema üks riigi infrastruktuuri osa. Samuti ka sadamasse viiv tee.