Urmas Laht: “Seakasvatajad on riigi peale väga pahased”

Stiilinäide ettevaatusabinõudest Urmas Lahele kuuluvast Vajangu seafarmist. Foto: Marianne Loorents

Keegi ei uskunud, et seakatk Läti piirilt nii ruttu riigi teise otsa jõuab. Kuni hetkeni, mil politseinik nägi Ida-Virumaal Lüganuse vallas mööda teed metssiga enda poole tuigerdamas.

Virumaa tuntuim seakasvataja, Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu liige Urmas Laht, teadsime seni, et katk on meist kaugel, kas see on üllatav, et nii lühikese aja jooksul jõudis taud üle kahesaja kilomeetri põhja poole?

See on üllatav. Samas on selge, et katk on jõudnud siia inimtegevuse tõttu. See tähendab, et keegi on ostnud Lõuna-Eestist või Lätist nakatunud lihasaadust ja selle taudi siia kandnud. Või on siinsed jahiarmastajad käinud Lätis jahti pidamas. On teada, et kui Lätis on jahimees lasknud maha metssea ja viinud vastavasse kogumispunkti, siis maksab riik talle üle aasta vanuse metssea eest 200 eurot ja alla aasta vanuse eest 50 eurot.

Kuidas Ida-Virumaal see katkus siga leiti?

Seda ei leidnud keegi juhuslik inimene ega ka jahimees, vaid minule teadaolevalt lasi selle metssea maha politseinik. Kui nähti, et loom tee ääres tuigerdab, hakati kahtlustama ja peeti auto kinni.

Seega on nakatunud loomad jõudnud juba inimasustuse piirkondadesse ja see teeb väga murelikuks. Kui me teoretiseerime, et siga tuli ise selle ajaga Lõuna-Eestist Põhja-Eestisse, siis peaks see vahemaa olema katkus sigu täis, aga see pole reaalne.

Teile oli juba ammu selge, et katk jõuab Eestisse, hoiatasite selle eest ka ajakirjanduses. Millegipärast Eesti vastavad ametimehed reageerisid sellele aeglaselt. Seakasvatajad on selle tõttu teravalt kritiseerinud peaveterinaari ja ka põllumajandusministrit.

Tõepoolest, meie seakasvatajaid teeb murelikuks see, et riik on väga aeglaselt reageerinud. Kui me aasta alguses rääkisime, et oleks vaja alustada metssigade küttimist, tugevdada piiril kontrolli ja nõnda edasi, siis see jutt naerdi pehmelt öeldes välja.

Aga oli teada, et see katk liigub aastas edasi umbes 200–300 kilomeetrit ning kandudes loomalt loomale jõuab tänavu ka Eestisse. See oli ilmselge!

Tõite enne näite Lätist, kas Lätis on käitutud teisiti kui meil?

Tõsi, neil on ka erinev olukord, sest meil on praegu katkus siga metsas, Lätis farmis.

Mis jahti puutub, siis seal on lubatud nende loomade küttimise puhul ööoptiline sihik, samuti summuti.

Kuid sellest olulisem on see, et kui Lätis avastati katk, viidi nende inimeste loomad, kes pidasid ühte-kahte siga, realisatsiooni ja talunikule kompenseeriti riigi poolt kuni 150 eurot sea eest. Seega lõpetasid väikesed tootjad sigade pidamise.

Eestis seda ei tehta.

Eestis on 930 ettevõtet või eraisikut, kes kasvatavad ühest kuni mitmekümne tuhande seani. Näiteks kui meil Eestis minu farmist pooleteise kilomeetri kaugusel leitakse katk, siis satun punasesse tsooni, kus realisatsioon käib ­ainult veterinaararsti järelevalve all ja ainult Eestisse, ja seal on veel üks väga suur kurioosum – tapatööstused peavad olema nõus neid sigu vastu võtma.

Eestis on kolm suuremat tapatööstust – Rakveres, Saaremaal ja Valgas. Läinudreedesel nõupidamisel põllumajandusministeeriumis saime aru, et nendega pole keegi läbi rääkinud, et kas nad on valmis ohu tekkides hakkama loomi hukkama. Ja kes selle kompenseerib? See on väga tõsine protsess.

Reedel laua taga istudes me ei saanud aru, et riik oleks sellega tegelenud, et selleks ollakse valmis. Kui ühel hetkel see kõik juhtub, siis ollakse jälle alles tagantjärele targad.

Mis teid veel häirib?

Talv tuleb. Mis meid murelikuks teeb, on see, et kui külmal ajal leitakse metsast nakatunud metssea laip, siis seda ei maeta, vaid viiakse kinnises konteineris Vireeni (Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehas – toim.). Kui nüüd juhtub selline asi, et farmist peab hakkama sigu massiliselt Vireeni vedama, siis 4000–5000 sea utiliseerimine võtab aega kuni kolm nädalat. Kuidas seda kõike korraldatakse, jääb tänasel päeval täiesti arusaamatuks.

Millega on teie arvates riigi tegevusetus põhjendatud?

Meile, seakasvatajatele, on see ka arusaamatu, miks selle teema puhul end vaos hoitakse ja isegi pea liiva alla peidetakse. Tänaseks on kogemus Poolast, Lätist, Leedust, sealt on võimalik võtted üle võtta. Praegu veeretatakse kogu vastutus farmeri õlule.

Ma toon näite. Kui me tegeleme ekspordiga ja Leedust tuleb auto, mis võtab Eestist peale elussigade koorma, siis peab ta praeguste määruste järgi 48 tundi kusagil seisma, sest veterinaarseadus ütleb, et kui oled tulnud välisriigist, ei tohi 48 tunni jooksul farmi siseneda. Me maksame selle aja kinni.

Aga kuidas on näiteks mõeldav see, et talumees viib metssigade söötmiskohta teravilja, kuid sellesama traktoriga ei keela tal mitte keegi siseneda järgmisel päeval seafarmi. Siin riik ei reguleeri. Täielik nonsenss! Terve mõistusega siin asjast aru ei saa.

Teine näide. Me teame, et väga palju peetakse kodudes ka metssigu ja nende ristandeid. Samas on teada, et nad on endiselt välipidamisel. Nüüd on meile täiesti arusaamatu, kuidas saab siin teha erisusi, kui tegemist on katkuga?!

Seega küsimärke on palju.

Kohtumisel oli kohal veterinaarameti peadirektor ja põllumajandusministeeriumi asekantsler, ministrit ennast, kes koosoleku meie kolm nädalat varem saadetud kirja peale kokku kutsus, kohal polnud.

Meile lubati, et elussigade eksporti päris ei peatata, kuid ühest vastust me ei saanud. Kui tekib punane tsoon, siis kas me võime sellest piirkonnast autoga läbi sõita või mitte? See on teadmata.

Mida tähendab puhvertsoon?

Puhvertsooniks on katkupiirkonnaga piirnevad vallad. Kui nüüd Lüganuse vallas avastati see juhtum, siis on puhvertsooniks naabervallad.

Seakatk on juba selline sõna, mille suhtes tavainimene on immuunseks muutunud – et räägitakse küll, aga mis siis. Mida see üldse meile tähendab?

Inimesele see nakkav ei ole. Kui käivitub must stsenaarium, et mõnedes farmides sead nakatuvad, siis hakatakse sealiha ilmselt rohkem sisse vedama ja kvaliteetse sealiha osakaal meie toidulaual väheneb. Turud hinnatakse ümber. Kuna Venemaa pool on kinni ja Euroopa Liidus on praegu selge ületootmine, siis tulevad hinnad drastiliselt alla, mis tarbijale kindlasti meeldib. Aga kui tootmine käib tükk aega alla omahinna, siis farmer ei suuda lõpuks enam pingele vastu panna ja lõpetab pankrotiga. Nõnda tekib ühel hetkel omakorda olukord, kus enam ei jätku nii palju toitu, kui on vaja.

Poliitiline vastasseis Venemaa ja Euroopa vahel ei aita ka asjale kuidagi kaasa.

Seakasvatuse olukord läks keeruliseks pärast 2011. aastat, mil suleti Vene piir. Ja eks kõik need rasvad, mis me olime enne kogunud, on õhukeseks sulanud ning mõned mõtlevad loobumisele.

Kas tõesti on nii, et mõni seakasvataja pole pingele vastu pidanud ja on loobunud?

Vähendatud on kindlasti. On mitu inimest, kes kaaluvad väga tugevasti, kas ja kuidas edasi liikuda. See on ettevõtjale ikka väga valus löök.

Kuidas teil endal läheb?

Olen saneerinud.

Kus seda katku veel levib?

Väga pikalt võideldi Hispaanias ja Portugalis, mis nüüdseks juba on katkuvabad. Aga näiteks Sardiinia on tänapäevani katkupiirkond.

Mida sellest kõigest õppida?

Elu on meid õpetanud veel tõsisemalt suhtuma hügieeni- ja ohutusnõuetesse kui kunagi varem. Näiteks meie firmas andsin välja käskkirja, et nende riiete ja jalanõuetega, millega käiakse metsas, ei tohi tööle tulla, rääkimata desomattide paigaldamisest ja muudest abinõudest.

Selge on see, et iga inimene, iga ettevõtja kaitseb oma vara nii, kuidas suudab. Näidata farmerile näpuga, et ise peate hoolsam olema, on küüniline.