Persoon: Vaino Rei elu raudsel teel

Vaino Rei.

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

“Kohe näha, et raudteel töötanud, võib kohe kella õigeks seada,” hõikab elust 47 aastat raudteele pühendanud Vaino Rei kohtumisele täpselt saabunud siinkirjutajale, oma kunagisele õpilasele.


Läti piiri ääres Mõnistes 1940. aastal sündinud Vaino isa oli pärit Saaremaalt. Teinud läbi I maailmasõja, lõi ta pere, olles ise juba 45aastane.

Vaino Rei kirjeldab sõjaaegseid mälupilte: “1945. aastal sakslane taandus ja venelased sõitsid tankidega mööda. Mäletan, et tank peatus ja mind kutsuti sõitma, mina ei usaldanud lähemale minna. Tol ajal mindi sõja eest metsa varju, mul on meeles, kuidas tulime metsast, majapidamiskraam vankril. Vahepeal olid kodust üle käinud nii sakslased kui venelased.”

Pärast sõda olid suured metsa ülestöötamise normid. Puude langetamisel juhtus õnnetus, mille tagajärjel Vaino ema hukkus, ja nii jäid Vaino ja tema kahe ja poole aastane vend emata. “Isal tuli meid kahte üksinda kasvatada,” räägib Vaino Rei elu kõige suuremast kaotusest.

Lõunapiirilt Tallinnasse

1956. aastal lõpetas ta Mõnistes kooli. “Meelde oli jäänud naabripoisi ütlus, et vedurijuhid olid Eesti ajal kõrgesti tasustatud. Läksingi Tallinnasse raudteekooli eksamitele, milleks olid matemaatika ja kehaline kasvatus, kus tuli kümme korda lõuga tõmmata. Tõmbasin lõuga ühe käega, see tekitas elevust, et kustkohast selline ahv pärit on. Eks sitkus oli pärit raske maatöö tegemisest. Käisin kümneaastaselt juba adra taga,” kõneleb Vaino Rei.

Raudteekool oli Reile pääsetee kitsastest oludest - riigi poolt toit ja riietus.

Kooli ajal hakkas ta jalgrattasporti tegema - tööjõureservide spordiühingus, mis on üks väga kummaline nimetus. Tollased treeningukaaslased olid oma ala kunagised tipud Vilepill, Tombak, Väravas.

 Oi, kuidas ma ei tahtnud siia võõrasse kohta tulla,” meenutab suunamist Tapale Rei.

“Asusin õppima õhtukeskkooli. Vagunidepoos olin järelevaataja, tegin lukksepatööd, kuid ihkasin ikkagi veduri peale, tegin eksami ja sain vedurijuhi abiks. Sõjaväkke mind kohe ei võetud, sest vend oli väike ja isa ainuke  toitja. Tapal kohtusin ka oma tulevase kaasaga ja sain tunda, et armastus esimesest silmapilgust on tõesti olemas. Koos on veedetud 50 aastat,” jutustab ta.

“Raudteetöö on mu käed suureks teinud,” näitab teeneline transporditöötaja oma käsi ja naerab, justkui oleks aastatepikkune tõsine töö mängeldes käinud.

1961. aastal läks Vaino Rei veduri peale abiks, paari aasta pärast aga sõjaväkke aega teenima – Kaliningradi, luureüksusesse. Sakslaste Königsbergi on nimetatud põhjamaade Pariisiks: kasarmutes olid parkettpõrandad, naride asemel voodid.

Ilmekalt ja elavalt olusid kirjeldades hüppab Vaino toolilt püsti ja hetkeks on muru asemel silme ees kõr­gete lagedega ruumid ja parketiläige.

“Sporti tegime kõvasti, justkui spordiroodus. Kodus oli mul juba poeg, keda lõpuks ka paar kuud enne kolmeaastase teenistuse lõppu puhkusel käies näha sain.”

Pärast sõjaväge läks ta tööle depoosse. “Mäletan, oli 1967. aasta laastav torm, suured puud olid Tapalt Tallinna poole raudteele murdunud. Olin vedurijuhi abi, kuid tahtsin ikka edasi pürgida: keskkool oli läbitud ja õppisin edasi, et vedurijuhiks saada. 1969. aastal tegin eksamid Riias ja kohe hakkasin sõitma vedurijuhina, neist oli sel ajal puudus,” räägib Vaino Rei kuldsetest kuuekümnendatest.
Lenin 100

“Lenini sajanda sünniaastapäeva puhul tuli mul viia suur rong Tallinnasse. Dispetšer seletas, et vastassuunas liikuv Moskva rong peatub Raasiku jaamas ja laseb pika kaubarongi, mis jaama ei mahu, peatumata edasi. Jõudsin ühe minuti võrra varem ja pidin kinni pidama, kuid kohalt ei tahtnud vedur enam rongi liigutada. Aga tänu liivale, mis vedurilt rööbastele jookseb, saime siiski kuidagi paigalt ja jõudsime aeglaselt sihtkohta. Üllatuseks oli jaamas vastas televisioon. Selgus, et “Aktuaalsele kaamerale” tehti uudislõiku Lenini sünnipäeva auks veetavatest raskekaalulistest rongidest. Hiljem saime kolmekesi selle puhul koos abi ja dispetšeriga kuldsed käekellad,” jutustab Vaino Rei.

Mootorvedurid, millega sai peatumata läbida pikemaid vahemaid, tulid 1970ndate alguses. Töö muutus palju puhtamaks, nii et vedurijuhil oli ametis olles lips ees. Mootorvedur on sisuliselt elektrijaam ratastel: diiselmootor ajab ringi generaatorit, mis annab voolu veomootoritele, mis käitavad rattapaare.

Töö inimestega

Tollane instruktor Beljajev ütles Reile: “Lähen pensionile, hakka sina, Vaino, instruktoriks.” Aasta oli 1980. Vedurijuhi palk oli 300, instruktoril 180, depoojuhatajal 200 rubla.
Hakkas töö inimestega, mis on Vaino Rei sõnul hoopis keerulisem kui masinatega töötamine, sest igaühel on oma iseloom ja arvamus. “Vedurijuhte oli 50, abisid ligi 30. Nii hakkas tulema koos ametiga lisakohustusi ja -nõudmisi, vastutusekoorem kasvas ja tööpõld laienes. Käisin näiteks Narvas ühiselamuid kontrollimas, et kas puhkeajast peetakse kinni.”

Instruktoreid ka hinnati. “Alguses sain pool aastat ainult kahtesid. Minu kolonnis oli 50 brigaadi, teistel aga 10, loomulikult oli rikkumiste koguarv minu kolonnis suurem. Rikkumised olid sellised, et kas ei antud õiges kohas signaali jne. Hiljem harjusin ära ja kõik läks rööbastesse.”

1985-1986 alustati pikkade rongide vedamist, nii et vedurid olid ka keskpaigas. Rongid kaalusid 8000 kuni
10 000 tonni ja pidid sõitma Narvast otse Tallinnasse, sest jaamadesse peatuma ei oleks mahtunud. Samal ajal läks Venemaal asi nii hulluks, et Uuralites hakati vedama 40 000tonniseid ronge, millel olid sabas vedurid, kuid rööpad ei pidanud kurvides vastu ja tekkisid suured avariid.

“Tuligi valida, kas aeglaselt vedada pikki või lühikesi ronge kiiremini,” räägib vedurijuhte koolitanud Rei kunagistest eksperimentidest Nõukogude raudteel.

Mitmel korral küsiti temalt, kas ta armastab depood, ja pakuti depooülema kohta. Vaino Rei kaalus ettepanekut, kuid ei soovinud ennast seinte vahele kinni kiiluda.

Kirglik koguja ja kroonik

Vaino Rei on tõsine filatelist ja raudteekroonik, kes on oma ala fanaatikuna kogunud hulga materjali Eesti raudtee kohta. Tal on koopia tsaari käskkirjast aastast 1916 ehitada Eestisse depood.

Talletatud on igast ajastust pärit kutsetunnistusi, atesteerimisdokumente ja kõikvõimalikke raudteetöös kasutatavaid blankette, tema kogus on dokumente, nimekirju Eestis olnud veduritest, hulgaliselt fotomaterjali ja ajaleheartikleid, mis seotud raudteega.

Kogutu oleks näiteks tänuväärne materjal raudteemuuseumile, mis julgeimais unistusis võiks Tapa uhkes jaamahoones kunagi asuda.

Viimase reisi auruveduriga tegi Vaino Rei 1998. aasta suvel seoses RAMi kontserdituuriga mööda Eestit. Oli vaja auruvedurijuhti, kes kõigi raudteesüsteemi uuendustega kursis.

“Arvan, et kui sa armastad ühte asja, siis süvened sellesse põhjalikult. Raudtee on selline kindel ala ja väljaõppe saab kohapealt, ning igal ajal on seda vaja olnud,” põhjendab Vaino Rei pühendumist raudteele.

Ka ohtlikke olukordi on tööl olnud: teele on jäänud loomakarjad ja inimesed, kes mõnikord ka meelega rongi ette tulevad. Tuhandeid tonne teadagi silmapilguga ei peata.

“Vapustus 1997. aastal Rakveres, kus noor inimene viskus rongi ette, on pika raudteelasekarjääri raskeim,” on staažika vedurimehe silmades näha valu ja kaastunnet.

Raudteelt koju jäänud, oli Vaino Reil harjumatu tegevusetult olla. “Kõnniteeplaadid said ükshaaval käsitsi pestud,” näitab peremees korras hoovi.

Kasvatajaks erikooli

“Läksin ajutiselt turvatöötajaid asendama. Kord kuulsin linnas käies, et Tapa erikool vajab kasvatajaid, läksin otsejoones kodunt läbi minemata ja võtsin töökoha,” meenutab ta.

Tegelemine raskesti kasvatatavate poistega oli kogenud inimestetundjale siiski paras väljakutse.

“Eks kasvandikud on teadagi väga ülemeelikud. Ja hullemaks läks olukord, kui Puiatu koolist toodi venelastele lisaks ka eestlased. Vene ajal oli koolil oma aiand, peeti loomi, oli mingisugunegi töökasvatus, praegu seda pole üldse,” räägib Vaino Rei probleemidest. Kõik Eesti kohtud ja politseiosakonnad, samuti suuremad vanglad on Rei saatjana läbi käinud.

“Ühel hetkel loobusin ja jäin koju. Peale kolme ja poolt aastat erikoolis töötamist hakkasin tõeliselt nautima rahu ja puhkust, vabanesin närvipingest,” hindab Vaino Rei vabadust.

Pojad töötavad Vaino Reil samuti transpordialal: vanem poeg Toomas keerab kümnendat aastat rooli Euroopa teedel, noorem poeg Tarmo tegutseb logistikavaldkonnas.

“Kui viiest lapselapsest väikseim, Karel-Gustav külla tuleb, paneme mänguvedurile hääled sisse ja vaatame, kuidas vedur vilistades ringi vurab,” sõnab Rei.

Kerstin Rei, lapselaps:

“Vanaisa on püsimatu hing, kes alati leiab endale tegevust: talvel käib suusatamas, suvel sõidab jalgrattaga. Kodu ja aed on eeskujulikult hoolitsetud. Samas võib ta lähedal poes käia mitu tundi, sest ta tunneb väga paljusid inimesi Tapal ja kõigiga on vaja ju teel rääkida.

Tapa erikooli pensionieas tööle minek on kindlasti see, mida naljalt igaüks ette ei võta. Ta on väga otsekohene ja ülimalt energiline inimene.”

Vaino Rei

• Sündinud 4. augustil 1940.
• Töötanud raudteel 47 aastat.
• On teeneline transporditöötaja.
• Kaks poega ja viis lapselast.

Tagasi üles