Tänavune aasta on Porkuni järvel eriline, sest sealsed ujuvad saared liikusid tavatult kõrge veetaseme tõttu veel juuliski. Eriti usinalt sõidutasid ujuvsaarekesi hiljutised tormid.
Torm pani Porkuni järvel ujuvsaared sõitma
2. august 2010, 13:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Pilt on ikka pärast tormi väga oluliselt muutunud,” rääkis kolmapäeval paadiga Porkuni järvele retke teinud Tamsalu vallavanem Toomas Uudeberg.
Ta näitas Porkuni Suurjärve tagumises, lõunapoolses osas nii umbes 80aastase männiga väikest saarekest. “See on kõik, mis suurest lahmakast paigale jäi, ülejäänud osa on liikunud 150-200 meetrit,” ütles Uudeberg.
Vallavanema sõnul pole tema silmad sellist pilti varem näinud. “See ujuvsaar, kus mänd peal oli, on ikka olnud suhteliselt püsivalt paigal,” lausus vallavanem.
“Kui varem pääses paadiga ka ujuvsaarte keskelt läbi, siis praegu saab vaid ümber sõita, nii-öelda kanal on täiesti kinni,” kõneles Uudeberg. Ilmselt ei ole turbapinnasest tekkinud õõtsik, mis kaetud taimedega ning näeb välja nagu päris saar, rännanud siiski ühes tükis, vaid paari väiksema osana ning ühinenud teiste “saartega”.
Neljapäeval möllanud torm oli esmaspäevasest väiksem, kuid pani ujuvsaared taas oluliselt asendit muutma.
“Enne kokku surutud suuremate ujuvsaarte vahele on nüüd tekkinud mõningane vahe, kuid ilmselt on see nähtav neile, kes pidevalt saarekeste liikumist jälgivad,” rääkis Porkuni paemuuseumi juhataja Ella Vikk.
Liiguvad veel juulis
Tormituuled panid ujuvsaared kiiremini liikuma ja sõidutasid ka neid, mida suurte puude juurestik kindlamalt ühes kohas kinni hoiab, aga tegelikult seilavad turbaõõtsikud järvel soodsa veetaseme ja tuule korral ringi pidevalt. “Need võivad olla ühel päeval ühes kohas, teisel päeval teises. Nii-öelda nihelevad kogu aeg,” kõneles Vikk.
Seda, kui palju saarekesed asendit muudavad, ei määra üksnes tuule tugevus, vaid ka selle suund. “Kui tuul puhub pidevalt ühest suunast, võivad ujuvsaared pikalt ühes kohas paigal olla,” ütles Porkuni paemuuseumi juhataja.
Vikk rääkis, et marudega muutus oluliselt tuule suund ning erinevate mõõtmetega turbaõõtsikud “purjetavad” usinasti Porkuni Suurjärve lõunapoolsest osast Kaieallika poole.
Paemuuseumi juhataja sõnul on harukordne, kui ujuvaid saari võis jälgida veel juulis.
“Tänavu suvel on veetase erakordselt kõrge,” lausus Vikk ja lisas, et ka veerikkamatel aastatel hakkab see tavaliselt juuli alguses üsna kiiresti langema.
“Ujuvsaared liiguvad siis, kui veetase on maksimumilähedane. Kui see on tükk maad allpool, siis need väga ei sõida. Võib-olla mõni väikene,” rääkis ka vallavanem Toomas Uudeberg.
Tänavu kevadel oli Porkuni järves maksimaalselt kõrge veetase, nüüd on see küll mõnevõrra langenud. “Aga allikad toidavad järve veel,” sõnas Uudeberg.
Porkuni järv on lisaks ujuvatele saartele tuntud ka kõikuva veetaseme poolest ja on olnud juhtumeid, kui järvesäng päris kuivaks jääb. Nii oli ka 2006. ja 2003. aastal.
Rahvalegend heinasülemitest
Legendi järgi olla ujuvad saarekesed tekkinud nii, et noor naine Kaie jäänud kupjale oma ilu poolest silma, kuid Kaiel kupja vastu tundeid polnud.
Kubjas solvunud, ning kui neiu heina hangus, lükanud ta vette. Ujuvsaarekesed ollagi tollest ajast jäänud heinasülemid.
Tegelikult põhjustab ujuvate saarte teket soine turbane pinnas. “Tuul lükkab soostunud kaldast lahti tükikesi ning need hakkavadki ujuma,” selgitas Ella Vikk.
• Ujuvsaared on varasemal ajal tekitanud Porkuni rahvale olulist kahju, näiteks jättis 2001. aastal elektriliinidesse seilanud ujuvsaar rahva elektrita.
• 2003. aastal kinnistati Porkuni järve tehissaared, mis takistavad suuremate ujuvsaarte pääsemist ujumiskohta.