Külas külas: Rabade keskel unustatud kunagikülas

Rabasaare. Foto: Teet Suur

Rabasaare nimi on ehtne ja eestilik. Iidsed rabad - ajal on seal kindlasti teine kiirus. Tegu on kunagise Lehtse turbatööstuse keskusega, kus töötas umbes 700 inimest, ja praegu peaks olema seal elanikke neli. Küla ise on kui eikunagiküla.

Tapalt Lehtse poole looklev tee on kruusane ja tolmab suvel nii nagu aastaid tagasi, vastu aknaklaasi põrkavad parmud. Sõidaks nagu üksikule saarele.

Teadmatuses, mida oodata paigast, mis omaette, üksinduses aastaid veedab, on minul, külastajal, tekkimas respekt. Nagu hiljem selgub, oli kunagine hiilgus mõõtmatu.

Üheteistkümne kilomeetri pikkune kruusatee hakkab lõpu poole ahenema. Kui pajuvõsased kurvid ettevaatlikult läbitud, ilmuvad vaatevälja majakatused ja teegi muutub asfaldiseks, kuigi on kitsas kõrgeks kasvanud taimestiku vahel.

Puudesalus on paarkümmend hoonet. Inimtühjana tunduv küla tekitab tunde, et olen as­tunud kellegi koduõuele ja veel klaasidega akendest jälgivad sissetungijat vargsi nähtama­tud silmad. Vaikselt veeren auto­ga ahtal asfaldil mööda mõnest suu­remast puumajast - rohelisest ja kollasest.

Reas olevad barakilaadsed telliskiviehitised, mil­le otsas seisab väiksemat sorti prügikonteiner, on esimene märk, mis viitab kü­las elule. Teadagi käib inimesega kaasas prügi.

Tee viib asfalteeritud platsini, mille ääres on mõned ehitised, puud seinu ääristamas. Neist kõrgeim on ilmselt masinaremonditöökoda, kuhu pidid suured turbatootmismasinad mahtuma.

Ingel rabasaarel

Enamik hooneid on tellistest laotud, tähelepanu köidavad nende kõigi maakivist vundamendid, mis ilusasti vuugitud. Rakendatud töövõtteid kasutati viimati ilmselt kolmekümnendatel. Edasi läheb tallatud rada, kus näha sõiduauto jälgi, mida mööda edasi liigun.

Tee kulgeb allamäge ja viib jõeni - kalamehed arvatavasti. Tee äärde jääb ka saun - sellised olid aastakümnete eest kasutusel kolhoosikeskustes. Tagurdan kindlale pinnale tagasi. Peeglist näen heledat inimkogu. Lible sõnaks “ingel rabasaarel”. Peatun jalutaja kõrval.

Daam heledas ei vaimustu külast rääkimisest, rehmab käega ega mõista, millest oleks siin rääkida või kirjutada ja keda see üldse huvitaks. Tühjad hooned, tänavad ümberringi seisavad tummalt, aknaklaasidel on kurblik läige.

Küla saadiku rolli saanud Maie Pukk kõhk­leb, kuklasse seo­tud pearätt leh­vib tuules.

Ajame juttu turbaasula kunagisel keskväljakul.

Küsin, kas tegu on kohaliku elanikuga, ja saan vastuseks, et ei ole kohalik. Uurin siis, mis aastast kohalik, ja saan vastuseks: “1957. aastal siia tulin ja jäin. See roosa maja sai siis valmis ja oktoobripühadeks kolisime sisse.”

Praegu aga küla kaks suurt viiekümnendate stiilis maja lagunevad. Et ma võõras kohas ära ei eksiks, on Maie Pukk nõus teejuhiks hakkama.

Energiakivi

“Siin oli meil turbatööstuse kon­tor,” viitab kauaaegne elanik ühekorruselisele telliskivihoo­nele tee ääres. Kitsas asfalteeritud ringtee läbib kogu küla.

Edasi tõmbab tähelepanu teeservas kivi, mille ümber rada tallatud. “See on energiakivi, siit käiakse nüüd kaugemaltki jõudu ammutamas,” sõnab teejuht tõsiselt ja paneb käed kivile. Mõtlen, kas siit saadaksegi jõudu, mis aitab hüljatud paigas vastu pidada.

“Järgmises majas oli viimasena veel lasteaed, minu enda lapsed käisid ka siin, maja on ehitatud nagu enamik turbatööstuse hooneid 1930ndate keskpaigas,” tutvustab ta.
Kahe korteriga majas, mille juurde jõuame, elabki teejuht ja teine suvesid Rabasaarel veetev naine Hilja Muuga.

Korteri ukse ees jääb silma eri­line puu. “Tatari vaher,” sõnab Hilja Muuga, lisades, et looduseuurijad olid kunagi sealkandis laagris ja määrasid taimi.

Hilja Muuga tuli Rabasaarele 52 aastat tagasi ja ütleb, et siiajäämine on ikka oma viga. “Siin oli töö ja kõik käe-jala juures. Nüüd 15 aastat tagasi sai korter erastatud. Kui tervis parem oleks, siis raudteejaama mõned kilomeetrid poleks palju astuda,” kõneleb ta.

Neid töid, mida kanged naised on pidanud tegema, ei jõuaks kokku lugeda. Maie Pukk räägib: “Kas oli vaja minna turbaväljakule või metsa maha võtma, kände vedama. Puidutöökojas ei olnud ka masinat, millel me töötanud ei oleks. Hiljem sai Normale turvavöösid kokku pandud ja 20 aastat toodeti siin õhkmadratseid.”

Küla nagu linn

Turbatootmistehnoloogia tutvustamiseks tuuakse välja vanad fotod. Siin ei toodetud freesturvast, vaid hoopis kaevandati märga turvast, mis laotati masinaga laiali. Turvas kuivas, see koguti hiljem kokku ja laaditi vagunitesse. Kütteks toodeti ka tükkturvast.

Turbatöötlemismasinad töötasid elektrivooluga, pidevalt tuli kaableid ühendada ja õlgadel üle kraavide vedada. Liiklemine kulges rabades kitsarööpmelisel raudteel. Hilja Muuga räägib, et kolmeks päevaks pandi ta motoristi õpilaseks ja kohe tuli hakata ka Lehtsest inimesi rabasse tööle vedama.

Suurt müra tekitasid traktori­test ümber ehitatud, raudteel liik­lemiseks tehtud masinad. “Ree­deti sõitsin neliteist korda päe­vas rabasse ja tagasi, vedasin töölisi. Lehtses olid ka turbatööstuse majad. Viiekümnendatel ei tahetud kolhoosi minna, siis oligi Lehtse turbatööstus teine võimalus,” meenutab Muuga.

Külas oli tol ajal kohapeal kõik olemas: kauplus, klubihoone, söökla, raamatukogu, lasteaed. Kaks inimest töötasid külas heakorrastusel, mis tähendas, et pargid olid riisutud ja kõnniteede ääres lillepeenrad. 1965. aastal tunnustati küla rajoonis heakorra poolest.

Püss pole põõsas

Praegu on Rabasaare küla jõud­nud oma vaikse üksinduse ajas­tusse. Pärast Eesti taasiseseis­vumist hakkas küla hääbuma. Nagu paljudes teistes maakohtades, vahetusid siingi ettevõtetel omanikud, kes pankrotistusid. Lahkusid ka inimesed: noored läksid, vanad jäid veel, kuid nüüd on kadunud ka nemad.

Maie aitab naabrinaist ja toob vajaliku kauba. “Talvel käin kelguga ja suvel jalgrattaga Lehtse kaupluses. Kuivained saan kauemaks ette varutud, muud kaupa käin ikka kord nädalas toomas,” selgitab ta.

Mõni aasta tagasi korraldati Rabasaarel veel kunstilaagreid. “Ka paastujad olid siin, kõndisid veepudelitega ringi ja tegid sauna, mis siis korras oli,” kirjeldab Maie küla lähiminevikku.

Naabruses oleva maja kümnetes tubades on senini mööbel sees, ainult pliidirauad-uksed on ära viidud.

Ebaõnn tabas külaelanikke tal­vel, mil ütles üles küla veevärk. Läbinisti amortiseerunud torustik tekitas suure veekao ja sellega seoses ülisuured elektriarved Tapa Veele. Põhjavee tase on Rabasaarel väga kõrge ja vesise pinnase puhul on raske kindlaks teha, kust täpselt torud katki on.

Nüüd saab aga vett kraanist, mis kaevumaja seina küljes.
Maie Puki sõnul oli kevadise suurvee ajal kaevuvesi pruun nagu kohv. “Vee supi tegemiseks keetsin ära juba eelmisel päeval,” märgib ta.

Järgmisena naelutavad prouad enda pilgud üle hoolitsetud aiamaade metsaservale, kus murdunud ladvaga haab ohustab elektriliini.

Sellest otsustatakse teada anda Eesti Energiale, et oht juhtmetele kõrvaldada.

Ei ole Rabasaare amatsoonid veel püssi põõsasse visanud. “Rohu sisse ärge minge, seal on rästikuid,” kuulen veel sooja soovitust, enne kui minema hakkan.